Pauluse ettevaalikkus mõtteviisi suhtes nagu suudaks inimene kuidagi dešifreerida Jumala eshatoloogilist ajaplaani, on ühtlasi ka hoiatus sellest, kui tühi töö on kujutleda nagu suudaks keegi meist paika panna need tulevikusündmused mida üksnes Jumal teab ning mida Piibli autorid on visandanud vaid väga üldiselt. Mind on alati imestama pannud inimesed, kes tulevad mu ukse taha erinevate ajakirjadega, väites end teadvat lõpuaegadest enam kui Jeesus teadis. Kahjuks aga leiame taolist eneseteadvust mujalgi kui pseudo-kristlikes usuliikumistes. Lõputu spekuleerimine lõpuaegade detailides on kristlaste vahele evangelikaalsetes kogudustes tekitamas suuri lõhesid - sealhulgas näiteks vaidlused 1Ts 4:17 üle - et millal ja kuidas, kui üldse, meid siis tegelikult pilvedesse kistakse Jeesusele vastu - ning kuidas seda kõike ühildada Ilmutuse raamatu kosmilise lahingukeelega.
On lihtsameelene, isegi ülbe mõtelda, et meie väike mõttemaailm suudaks kuidagi hoomata vaadet mida ainult Jumal haldab. Rääkides “viimseist asjust” saab keelekasutus olla ainult apokalüptiline, sest kirjeldab asju mis on suuremad elust enesest ja puudutab sündmusi palju kaugemal inimese surelikkusest - et anda mingigi ettekujutus tulevikust mida vaevu oleme võimelised tajuma.
Vastupidine tendents aga on samavõrra ohtlik - eksitus kõrvale panna kogu apokalüptiline kirjeldus kui mõttetu müüt või paremal juhul lahjendada see inimese siseelu vaimsetesse mõistetesse. Paulus ja tema kaasaegsed kirjutajad on absoluutselt veendunud et ülestõusnud, reaalne Jeesus tuleb tagasi. Ja meilt oodatakse elamist selle ootuse reaalsuseks saamises igal hetkel. Et oleksime “ärkvel ja kained” (s 6), need kellede elu märgib Jumalasse uskumise pitser, armastus üksteise vastu ja lootus Jeesuse tagasitulekust (s 8).