Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 1:1-20
Juuda patud1Jesaja, Aamotsi poja nägemus, mida ta nägi Juuda ja Jeruusalemma kohta Juuda kuningate Ussija, Jootami, Aahase ja Hiskija päevil:
2Kuule, taevas, ja maa, pane tähele, sest Issand kõneleb: Mina kasvatasin lapsi ja lasksin neil sirguda suureks, aga nemad astusid üles mu vastu.
3Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.
4Häda patusele rahvale, süüga koormatud rahvale, kurjategijate soole, kõlvatuile lastele! Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha, nad on pööranud talle selja.
5Kuhu tuleks teid veel lüüa teie tõrksuse jätkudes? Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu.
6Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja värsked haavad, mida ei ole puhastatud ega seotud ega õliga leevendatud.
7Teie maa on laastatud, linnad tulega põletatud, võõrad söövad teie põllud tühjaks otse teie silme all. Kõik on laastatud otsekui segipaisatud Soodom.
8Siioni tütar on jäänud üksi otsekui vahionn viinamäel, otsekui öömaja kurgipõllul, otsekui sissepiiratud linn.
9Kui vägede Issand ei oleks meile jätnud pääsenuid, olgugi pisut, oleksime olnud nagu Soodom, Gomorra sarnased.Manitsus tõsiseks patukahetsuseks10Kuulge Issanda sõna, Soodoma pealikud, pane tähele meie Jumala õpetust, Gomorra rahvas!
11Milleks mulle teie tapaohvrite hulk? ütleb Issand. Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast. Härjavärsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle.
12Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt mu õuede tallamist?
13Ärge tooge enam tühiseid ande, ohvrisuits on mulle vastumeelt. Noorkuu ja hingamispäev, koguduse kokkukutsumine - ma ei salli nurjatust ja pühapidamist ühtaegu.
14Mu hing vihkab teie noorkuid ja seatud pühi; need on mulle koormaks, ma olen tüdinud neid talumast.
15Kui te käsi sirutate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis verd!
16Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast!
17Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju!
18Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.
19Kui te tahate ja kuulate, siis te saate süüa maa parimat vilja.
20Aga kui te tõrgute ja panete vastu, siis sööb teid mõõk. Jah, Issanda suu on kõnelnud.
Vähesed asjad teevad nii palju valu, kui hülgamine omaenese laste poolt. Kogeda oma armastust tagasilükatuna on laastav, nähes lapsi tegemas seeriakaupa vääraid otsuseid kuigi oled neisse panustanud kogu oma südame ja elu. Jesaja maalib äärmiselt julge pildi haavatud Jumalast, kes on sunnitud oma lapsed katsumustesse asetama, et nood ometi hakkaks tajuma reaalsust (s 2,3).
Nende mässamise südames ei ole mitta seadusrikkumine vaid mõranenud suhted. Rahva pimedus on ehmatav, sest isegi asitõenditega silmitsi olles, õigustavad nad oma tegusid. Selliseid kriise nagu oli vaenlase sissetung Jesaja ajal, või lumepallina kasvav võlakoorem meie ajal, ei ole võimalik kõrvale pühkida.
Patt on esimesel proovimisel sageli maitsev, kuigi selle lõpp on kibeduses. Liigagi sageli kaitseme oma positsiooni, süüdistades kõiki peale eneste. Mõnikord on meil lausa Kadunud Poja kombel vaja tulla mõistusele (Lk 15:17), keskeneda “seaküna” ääres, enne kui mõistame koju tulema hakata.
Kuidas juhtus, et Jumala Linn oli jõudmas elustiilini mis oli kohasem Soodomale ja Gomorrale( s 9,10)? Mis viib meid inimeseks olemises esktreemi? Kui me dieeti ei suuda pidada, siis hakkame õgima; kui ei ulatu pühaduseni sukeldume porisse. Mis ime, et vajame halastust ja armu! Meie lakkamatuks kiusatuseks on ühe eluala nõrkust kompenseerida veel tugevama pingutusega teisel. Rahvas ajas end äärmusesse järjest suureneva religioosse toimetamisega (s 11-15), aga Jumal ei luba meil oma elu mööda saata pelgalt põgusais vahelduvais rollides. Jumal ei soovi veel rohkem religiooni, kuid ta soovib rohkem õigsust. Ta igatseb, et näitaksime oma elus üles hoolt rõhutute vastu, et meie sõnad vastaksid tegudele järjepidevalt ( s 16,17). Seal, kus valitseb taoline pürgimus, leiame ka andestuse ebaõnnestumise ja läbikukkumise korral ( s18). Aga seal kus patt on tehtud seaduslikuks, tungib see ülevõtma iga eluala.
Ja kui me ei vasta Jumala üleskutsele muutuda, siis ei kõhkle tema toimimast kohtumõistmises. Siin peitub eriline hoiatus juhtidele.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair