Tänases piiblitekstis viib Paulus meid tagasi Kolmainsuse keskmesse, rajades alust vaimuandide kasutamisele koguduses. Tema kirjutatuga võrreldes pole meie diskussioonid vaimuandide üle sageli enamat kui vaid pragmaatiline lähenemine teemale.

Esiteks kirjutab Pauus Püha Vaimu tööst seoses Jeesusega. Ta kirjeldab  Püha Vaimu kui Jeesuse Vaimu, nii nagu Johannese evangeelium seda ka täielikumalt selgitab (Jh 14: 15-18, 26, Jh 16:12-15); ning ütleb, et Püha Vaimu eesmärk pole iial endale tähelepanu tõmmata, vaid innustada inimesi tunnistama, et Jeesus on Issand (s 3). See on erakordne väide, sest tunnistades Jeesuse Issandaks, tähendab tunnistada Ta Jumalaks (“Issand” oli sõna mida kreekakeelne Vana Testament kasutas Jumala kohta) ning ülimaks valitsejaks maailmas (ja just nii kirjeldasid roomlased keisrit). Nii oli see ühtlasi teoloogiliselt hämmastav ja poliitiliselt subversive…… väide.

Teiseks kirjeldab Paulus kuidas üksteist toetades ja täiendades Vaim, Poeg ja Isa jagavad ande, valmistavad teenimistegusid ning jõustavad kogudust jumaliku energiaga. Ilma selle jumaliku energiata oleks kogudus pelgalt inimlikult rajatud organisatsioon. Koguduses aga on toimiv Kolmainsus, jõustades seda kõigiti.

Kolmandaks, õpetab Paulus (s 7- 11), et kuigi annid on üksteisest vägagi erinevad - imetlusttekitavaist ( tervendamisand, imedetegemise and, keeled jne (s 9-11) kuni tavalisemateni (abistamiseand, juhtimisand s 28), siis kõik need tulevad ikkagi samast allikast: Pühast Vaimust. Ja see ainuke lähteallikas toob esile teenimise armuannid - ka nii võiksime neid nimetada, mis tugevdavad koguduse ühtsust mitte selle lõhestumist. Veelgi enam - Paulus lisab, et see jagamatu Vaim on suveräänne ning jagab ande nii nagu Ta ise tahab, mitte aga nii nagu meile võiks meeldida või kuidas meie arvates keegi seda vääriks (s 11,18,28). 

Seega on jäme eksiõpetus kasutada ande relvadena kiriklikus võimuvõitluses, või selleks, et tõmmata tähelepanu kellegi vaimsele “üleolekule” või tekitada nende tõttu koguduses konflikte.