Kristlik usk nõuab avatud jüngerlust. Päästmatult on selles vaja avalikult tunnustada Kristust. Kristlased peavad avalikult samastuma oma Issandaga ning inimeste vaade Kristusele kujundab vältimatult nende arvamust meist. Ometi ei pea me identiteet rajanema teiste inimeste arvamusel. Kristlase identiteet põhineb ainult ühel arvamusel: Kristuse vaatest meile, Tema tahtel tunnustada meid oma Isa ees (salm 32).

Kuna meie missioon on sama, mis Kristusel, võime oodata samasugust reaktsiooni nagu temagi koges. Füüsilise tagakiusu ähvardus võib meid hirmutada, kuid isegi suurem valu võib tulla valede motiivide omamise süüdistustest või süüdistustest, et ollakse teiste deemonlike või psühholoogiliste jõudude kasutuses. Variserid süüdistasid Jeesust selles (Mt. 9:34) ja teevad seda uuesti (Mt. 12:24). Neid, kes kuulutavad tänapäeval armu evangeeliumi, võidakse süüdistada eneste väe peal väljas olemises lihtsalt sellepärast, et nad üldse Kristuse väiteid kuulutavad. Ühel päeval tagab Jumal selle, et kõik salajased motiivid muutuvad avalikuks informatsiooniks, praegu ei pea evangeeliumi hoitama salajas, vaid “kuulutatama katustelt” (salm 27).

Jeesus soovib, et tema inimesed oleksid piisavalt tugevad, et panna vastu isiklikele või usualastele solvangutele (Peeltsebuli võib tõlkida “kärbeste Jumalana”) või isikliku ja psühholoogilise vägivalla ähvardustele. Nad ei pea andma alla hirmutustele oma aukartuse pärast kõigi Kohtuniku ees. See on Kohtunik, keda nad tunnevad Jeesuse Isana ning neid on õpetatud teda kutsuma oma Isaks (salm 29; 6:6-18). Tõotus, et nemad ja meie oleme väärt enam kui palju varblasi, on teatud tähenduses kaheteraga. Isa hoolitseb otseselt näiliselt isegi kõige tühisema osa pärast oma loodust, kuid varblased ikkagi langevad maha. Sarnaselt kaasneb Kristuse pärast kannatamine sageli Tema tunnistamisele.