Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 78:32-55
Jumal on truu oma sõnakuulmatule rahvale32Kõigest sellest hoolimata tegid nad ikka pattu ega uskunud tema imedesse.
33Siis ta lõpetas nende päevad tuulepuhangus ja nende aastad äkilises hukkumises.
34Kui ta neid tappis, nõudsid nad teda ning pöördusid ja otsisid Jumalat
35ja tuletasid meelde, et Jumal on nende kalju, ja et Jumal, Kõigekõrgem, on nende lunastaja.
36Kuid nad petsid teda oma suuga ja valetasid temale oma keelega.
37Sest nende süda ei olnud kindlasti tema küljes, ja nad ei olnud ustavad tema lepingu pidamises.
38Aga tema on armuline: ta lepitab pahateod ega tule hävitama, vaid võtab sagedasti tagasi oma viha ega lase kogu oma vihaleeki tõusta.
39Talle tuli meelde, et nad on liha, tuuleõhk, mis läheb ära ega tule tagasi.
40Kui mitu korda nad tõrkusid tema vastu kõrbes ja tegid temale meelehaiget tühjal maal.
41Ja nad kiusasid ikka jälle Jumalat ja pahandasid Iisraeli Püha.
42Nad ei meenutanud enam tema kätt ega seda päeva, mil ta nad lahti ostis rõhujate käest,
43kui ta tegi tunnustähti Egiptuses ja oma imetähti Soani väljal,
44kui ta muutis vereks nende jõed, nii et nad ei saanud oma veeojadest juua.
45Ta läkitas nende sekka parme, kes neid sõid, ja konni, kes neile kahju tegid.
46Ta andis nende vilja mardikaile ja nende rühkimise rohutirtsudele.
47Ta lõi rahega maha nende viinapuud ja jääsajuga nende metsviigipuud.
48Ta andis nende veised rahe kätte ja nende kariloomad välkude kätte.
49Ta läkitas nende peale oma hirmsa viha, raevu ja meelepaha, kitsikuse ja kurjade inglite parve.
50Ta sillutas tee oma vihale ega säästnud nende hingi surmast, vaid andis nende elu katku kätte.
51Ta lõi maha kõik esmasündinud pojad Egiptuses, mehejõu esmikud Haami telkides.
Kõik me unustame aegajalt midagi, kuid tõeline mälukaotus on väga tõsine asi ning enamasti äärmiselt masendav. Oleme loodud eksisteerima tihedas seoses oma mälestustega. See, mida mäletame, aitab luua seoseid maailmaga, kus elame ning meie kohaga siin.
Jumala rahvas oli tõsises ohus kaotada enda identiteet. Ikka ja jälle unustasid nad selle, mida Jumal nende heaks teinud oli. Taas ja taas päästis Tema neid väljasuremisest, hävitas nede vaenlased, pani nad taas kõndima õigel teel ning hoolitses hellalt nende eest.
Ometi kohe, kui rahvas oli jõudnud väljapoole ohtu, unustasid nad selle, mida Jumal neile teinud oli ning vahetasid suhte kõigeväelise universumi Jumalaga inimese tehtud ebajumalate kummardamisega, mis oli täiesti põhjendamatu. Pole siis ime, et Jumal vihastas nende peale.
Aga kui palju erineme meie sellest rahvast tegelikult? Ka mulle tundub elamine Jumala peale mõtlemata äärmiselt lihtne, hoolimata asjaolust, et usun, et Temast sõltub kogu mu olemine ja identiteet. Sellepärast on hämmastav, et Jumal on nii helde, et annab jätkuvalt meile järgmise ja järgmise võimaluse. Ta vastab kõige väiksemale sammule, mille Tema suunas teeme. Meie võime Tema unustada, aga Tema ei unusta meid.
Selle kommentaari autor: APÜ