Kolmapäev, 23. September 2015
Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 13:1-34
Jumalamees hoiatab Jerobeami1Ja vaata, Issanda käsul tuli üks jumalamees Juudast Peetelisse, siis kui Jerobeam seisis altari juures, et suitsutada.
2Ta hüüdis Issanda käsul altari poole ja ütles: „Altar, altar! Nõnda ütleb Issand: Vaata, Taaveti soole sünnib poeg, Joosija nimi, ja tema tapab su peal ohvriküngaste preestrid, kes suitsutavad su peal, ja su peal põletatakse inimluid!”
3Ja ta andis sel päeval tunnustähe, öeldes: „See on tunnustäheks, et Issand on kõnelnud: Vaata, altar lõhkeb ja tuhk, mis selle peal on, pillutatakse laiali.”
4Kui kuningas kuulis jumalamehe sõnu, mis too hüüdis Peeteli altari poole, siis sirutas Jerobeam altari juurest oma käe välja ja hüüdis: „Võtke ta kinni!” Aga käsi, mille ta sirutas tema poole, kuivetus ja ta ei suutnud seda tagasi tõmmata.
5Ja altar lõhkes ning tuhk pillutati altarilt, nagu oli tunnustäht, mille jumalamees oli andnud Issanda käsul.
6Siis kuningas hakkas kõnelema ja ütles jumalamehele: „Leevenda ometi Issanda, oma Jumala palet ja palveta minu eest, et ma saaksin käe tagasi!” Ja jumalamees leevendas Issanda palge ning kuningas sai oma käe tagasi ja see oli nagu ennegi.
7Ja kuningas ütles jumalamehele: „Tule koos minuga koju ja võta kehakinnitust, siis ma annan sulle ühe kingituse!”
8Aga jumalamees vastas kuningale: „Kui sa annaksid mulle ka poole oma kojast, ei tuleks ma sinuga kaasa; siin paigas ei söö ma leiba ega joo vett.
9Sest nõnda on mind kästud Issanda sõnaga, kes ütleb: Ära söö leiba ja ära joo vett, ja ära mine tagasi sedasama teed, mida sa tulid!”
10Ja ta läks teist teed ega läinud tagasi seda teed, mida mööda ta oli Peetelisse tulnud.
11Aga Peetelis elas keegi vana prohvet; tema pojad tulid ja jutustasid temale kõigist tegudest, mis jumalamees sel päeval Peetelis oli teinud, ja sõnadest, mis ta kuningale oli öelnud. Kui nad olid jutustanud oma isale,
12siis küsis nende isa neilt: „Missugust teed ta läks?” Ja ta pojad olid näinud teed, mida mööda läks jumalamees, kes oli tulnud Juudamaalt.
13Siis ta ütles oma poegadele: „Saduldage mulle eesel!” Nad saduldasid temale eesli ja ta istus selle selga,
14läks jumalamehele järele ning leidis tolle istumas tamme all; ta küsis temalt: „Kas sina oled see jumalamees, kes tuli Juudamaalt?” Ja ta vastas: „Olen.”
15Siis ta ütles temale: „Tule koos minuga koju ja võta leiba!”
16Aga ta vastas: „Ma ei või sinuga tagasi minna ega sinuga kaasa tulla; samuti ei söö ma leiba ega joo vett siin paigas koos sinuga.
17Sest mulle on öeldud Issanda sõna läbi: Sa ei tohi seal leiba süüa ega vett juua; sa ei tohi tulla tagasi sedasama teed, mida sa läksid!”
18Aga ta ütles temale: „Ka mina olen prohvet nagu sinagi, ja ingel kõneles mulle Issanda sõna läbi, öeldes: Vii ta enesega oma koju, et ta saaks leiba süüa ja vett juua!” Aga seda ta valetas temale.
19Siis läks jumalamees koos temaga tagasi ning sõi ta kojas leiba ja jõi vett.
20Aga kui nad lauas istusid, tuli Issanda sõna prohvetile, kes oli ta tagasi toonud,
" Jeesusele annan - kõik mis olen, mida oman ning kelleks iial sada loodan....Kõik mu igatsused, soovid, lootused ja plaanid alistudes annan sinu kätte." (Jennifer Atkinson)
On lihtne segadusse sattuda selle peatüki pööretes ja käänakutes. Ebaaus prohvet kuulutab otsekui Jumalalt saadud tõesõnumit (s 20), meelitades sealsamas teise prohveti tegevusse mis maksab viimasele tema elu. Ja samas kinnitab selle prohveti surm tema enneöeldud väidet, et tema räägib Jumalalt saadud sõna (s 21-22), ning kogu tema surma ümbritsevate tingimuste kummalisus suurendab veelgi nende sõnade kaalu. See dramaatikast laetud lugu näitab väga elavalt ja otseselt kuivõrd Jumal jälestab ebajumalakummardamist.
Jutustaja on hoolikas märkima, et Jerobeami poolt legaliseeritud ebajumalakummardamine saab hukkamõistetud selle mehe poolt, kes kõneleb "Jumala sõnu" (s 1-2). Too Juudast pärinev prohvet tegutses otsesel Jumala juhtimisel, rännates Iisraeli vaid selleks, et see äärmiselt pakiline teade edasi anda. Vaatmata oma ülesande võimsale teostusele, ning ka asjaolule, et ta enda kuningaks saamist oli ette kuulutanud prohvetlki sõnumitooja, (1Kn11:29-31), otsustab Jerobeam hoiatust eirata (s 33-34). Selle asemel jätkab ta väärusu praktiseerimist ning levitamist eesmärgiga kindlustada endale alamate lojaalsus.
Loomulikult kasutab ebajumalakummardamine paljusid erinevaid maskeerimisvõimalusi, siiski toitub see peamiselt meie hirmudest, ebaturvalisusest ning uhkusest - just nii nagu oli ka Jerobeami puhul. Viimselt jäi ta ju kummardama võimu, muutudes võimukaotuse hirmu orjaks.
Tavakodanikena, võime ka meie hakata ebajumalaks pidama riiki, lojaalsust oma rahvusele või sugukonnale, esitades nii väljakutse Jumalale enesele. Olin äärmiselt julgustatud kui endine mereväelane ja Vietnami sõja veteran jutustas, kuidas oli hiljuti enne kirikusse minekut hakanud oma pintsakult eemaldama USA lippu. Tema enda sõnul jäi ta Ameerika patrioodiks, kuid sooritas selle pühapäevahommikuse sümboolse teo iganädalase meeldetuletusena, et ta esmane lojaalsus kuulub Jeesusele, ning mitte mingi teine kirg või pühendumus ei tohi seda lahjendada.
On imeline, et võime kummardada armastavat ja õiglast Jumalat. Too Talle tänu ja kiitust, ning palu et sul jätkuks jõudu ja tarkust jääda Talle jäägitult lojaalseks.
Selle kommentaari autor: Steve Bradbury