Neljapäev, 24. September 2015
Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 14:1-20
Ahija ennustus Jerobeami soole1Sel ajal haigestus Abija, Jerobeami poeg.
2Ja Jerobeam ütles oma naisele: „Võta nüüd kätte ja moonda ennast, nõnda et ei tunta, et sa oled Jerobeami naine, ja mine Siilosse! Vaata, seal on prohvet Ahija, kes rääkis minust, et ma saan selle rahva kuningaks.
3Võta kaasa kümme leiba, korpe ja kruus mett ning mine tema juurde; küllap ta kuulutab sulle, mis poissi ootab!”
4Ja Jerobeami naine tegi nõnda, võttis kätte ja läks Siilosse ning tuli Ahija kotta; aga Ahija ei näinud enam, sest vanaduse tõttu olid ta silmad tuhmunud.
5Kuid Issand oli Ahijale öelnud: „Vaata, Jerobeami naine tuleb sinult küsima oma poja kohta, sest too on haige. Ütle temale nõnda ja nõnda! Kui ta tuleb, siis on ta ennast tundmatuks teinud.”
6Kui siis Ahija kuulis jalgade kobinat, kui naine uksest sisse astus, ütles ta: „Tule sisse, Jerobeami naine! Miks sa ennast tundmatuks teed? Mind on läkitatud su juurde kõva sõnaga.
7Mine ütle Jerobeamile: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Sellepärast et ma rahva hulgast olen sind ülendanud ja pannud vürstiks oma Iisraeli rahvale
8ning olen kiskunud kuningriigi Taaveti soo käest ja andnud sinule - sina aga ei ole olnud nagu mu sulane Taavet, kes pidas mu käske ja kes käis mu järel kõigest oma südamest, tehes ainult seda, mis õige oli minu silmis,
9vaid sa oled teinud rohkem kurja kui kõik, kes enne sind on olnud, ja sa oled läinud ning valmistanud enesele teisi jumalaid ja valatud kujusid, et mind vihastada, ja oled mind heitnud oma selja taha,
10sellepärast, vaata, saadan mina Jerobeami soole õnnetuse ja hävitan Jerobeamilt meesolendid, niihästi orjad kui vabad Iisraelis, ja ma pühin Jerobeami soo järelt, otsekui pühitakse sõnnikut, kuni see lõpeb.
11Kes Jerobeami omadest surevad linnas, neid söövad koerad, ja kes surevad väljal, neid söövad taeva linnud. Sest Issand on rääkinud.
12Sina aga tõuse, mine oma kotta! Niipea kui su jalg jõuab linna, sureb laps.
13Kogu Iisrael leinab teda ja nad matavad ta, sest Jerobeami omadest saab üksnes tema hauda, sellepärast et Jerobeami soos leidub ainult temas midagi head Issanda, Iisraeli Jumala ees.
14Aga Issand tõstab enesele Iisraeli kuninga, kes hävitab Jerobeami soo. See on see päev, ja mis nüüd veel?
15Issand lööb Iisraeli, nõnda et see kõigub nagu pilliroog vees, ja kitkub Iisraeli sellelt healt maalt, mille ta on andnud nende vanemaile, ja pillutab nad teisele poole Frati jõge, sellepärast et nad on teinud endile viljakustulbad Issanda vihastamiseks.
16Ja ta annab Iisraeli ära Jerobeami pattude pärast, mis ta on teinud ja millega ta on saatnud Iisraeli pattu tegema.”
17Siis Jerobeami naine tõusis üles ja läks ning tuli Tirsasse; aga kui ta jõudis koja läveni, siis suri poiss.
18Ta maeti, ja kogu Iisrael tegi tema pärast leinakaebust Issanda sõna järgi, nagu ta oli rääkinud oma sulase, prohvet Ahija läbi.
19Ja mis veel tuleks öelda Jerobeamist, kuidas ta sõdis ja kuidas ta valitses, vaata, sellest on kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus.
20Ja aega, mis Jerobeam valitses, oli kakskümmend kaks aastat; siis ta läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Naadab sai tema asemel kuningaks.
"Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema?" (Ps 94:9)
Hoolimata Jerobeami farsilikest katsetest jätta rumalasse valgusesse mees, keda ta teadis tõelise prohveti olevat, on raske mitte tunda tema suhtes pisutki poolehoidu, kui ta meeleheites otsib abi oma surevale pojale. Paljud vanemad on tuttavad selle ahastusega, mis tuleb enda surevat last vaadates, ning siin loeme isast, kes vaatamata oma kuningavõimule osutus enda poja kannatuste leevendamisel võimetuks. Jerobeam kui isa, oli täiesti nõutu ja abitu.
See oleks pidanud teda aga suunama tagasi Jumala juurde, kes kõigele vaatmata oli tõotanud olla sama tugeva ja vastupidava dünastia alulepanija, nagu oli Taaveti sugu (1Kn 11:36). Loomulikult käis selle tõotusega kaasa ka tingimus - nimelt, et Jerobeam püsib Jumalale ustavana. Tundub, et siin ongi kogu jutustuse raskuspunkt - jutt käib kaotatud võimalusest, läbikukkumisest näha asju nende tõelises olemuses ning soovimatusest lahti lasta enda äärmisest rumalusest - ebajumalateenistusest. Kui vaid see isiklik kriis oleks toonud Jerobeami ausale otsekohtumisele Jumalaga! Kui ta oleks natukenegi rohkem olnud Taaveti moodi, kes, olles silmitsi enda kohutavate kuritegudega, sai täis kahetsust ning otsis andestust ja uuendust (Ps 51).
Jerobeami tragöödia aga seisneb selles, et ta kas ei suutnud mõista kui kaugele oli eemaldunud Jumalast, või keeldus seda tunnistamast. Mõlemal puhul oli tagajärjeks tema lootuste hävimine igasuguse soo jätkuvuse osas (1Kn 15:29). Hullem veel, ka Iisraeli turvalisuse ja sõltumatuse päevad olid samamoodi loetud, ning rahvas pidi saama pillutatud teisepoole Eufrati jõge.
Äärmuslik kriis võib ühe inimese tuua rikkamasse ja lähedasemasse jumalasuhtesse, teise aga paisata veel suuremasse võõrandumisse. Esimese variandi üheks parimaks näiteks on Taavet. Kuigi ta oli tohutult andekas, oli tema olemuse võtmeks hoopiski alandlikkus. Just see toitis Taaveti usaldust Jumala vastu, tema õppimisvalmidust Jumalalt ning julgust, heita end Jumala armu hooleks (Ps 25). Selles peitus Taaveti suurus.
Jumala Vaim, kaitse mind enesepettuse eest! Aita mul jääda ausaks enese suhtes ning, üle kõige - jääda ausaks suhtes Sinuga.
Selle kommentaari autor: Steve Bradbury