Kristlastel on mitmeid kiusatusi. Ja kui kurat ei saa meid takistada kristlane olemast, siis püüab ta väänata meie arusaamist sellest, mis kristlus üldse on või mis selle sisu on. Tänases tekstis kirjeldab Paulus mõnigaid selliseid “väänamiskatseid”.

Esimene oht on seotud religioosse seaduskuulekusega (s 16,17). Inimene võib kokku puutuda üsna rangete reeglitega teatud kommete, toitude suhtes või mingi püha pidamise pärast, samas võib selline pingeline keskendumine kõrvale kallutada meid Kristusest. Võibolla arvasid Kolossa usklikud näiteks, et planeetide liikumine võiks mõjutada seda kuidas nad elavad? Paulus väidab, et kõik sellised asjad on vaid varjud (s 17); need ei ole päris-asjad. Ja usus on see “päris” asi arusaamine, et Jeesus on see, kes inimese päästab, mitte aga religioosne aktiivsus. Ärgem siis laskem end petta, vaid pidagem hoolt, et meie usu keskmes püsiks Kristus.

Teine oht on aga mõtteviisis, et iga usuga seotud kogemus on tõend usulisest reaalsuest (s 18-19). Kõiki kogemusi tuleb läbi katsuda - asetada need Piibli õpetuse valgusesse ning lakmustestiks on küsimus: kas see kogemus jätab ruumi Kristusele, jätab Ta keskmesse? Kui ei jäta, on reaalne oht, et tulemuseks on vaimulik uhkus. On kogemusi, mis on petlikud.

Kolmas oht on hakata elama religioossete reeglite järele (s 20-23). Pauluse mureks on see, et koloslasi ei tõmmataks tagasi rituaalide juurde, mis panid inimesed arvama, et nad on kuidagi eriliselt pühamad kui teised. Ka meie ei tohiks eksida arvates, et inimeste seadmiste järgimine võib meile Jumala ees mingeid lisapunkte anda. Need ei lisa meile kuidagi jõudu elada jumalariigi kohast elu (s 23).

Eelnimetatu asemel räägib Paulus koloslastele vabadusest, mis kuulub kristlastele ning esitab küsimuse: “Kui te koos Kristusega olete maailma algainetele surnud, miks te siis lasete endale teha korraldusi, nagu elaksite alles maailmas..?”(s 20). Tee vabadusele käib läbi selle maailma  toimimisprintsiipide suremise ning väljendub uue staatuse kohases elus Kristuses.