Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 9:11-22
Kristuse ainukordse ohvri tähendusest11Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, -
12siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse.
13Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks,
14kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.
15Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud - kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest - saaksid kätte igavese pärandi tõotuse.
16Kus on testamentlik leping, seal tuleb ju tingimata esitada tõendus testamenditegija surmast,
17sest testament hakkab kehtima pärast surma ega jõustu iialgi, kui testamenditegija on elus.
18Seetõttu ei ole ka esimest lepingut sisse pühitsetud ilma vereta.
19Sest kui Mooses oli kõik Seaduse käsud kogu rahvale ette lugenud, siis ta võttis vasikate ja sikkude vere koos vee ja erepunase villa ja iisopiga ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast,
20öeldes: „See on selle lepingu veri, mida Jumal on teil käskinud pidada.”
21Ja nõndasamuti ta piserdas verega ka telki ja kõiki jumalateenistusriistu.
22Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.
Heebrealaste kirja keskseks tõdemuseks on Jumala pühadus (Hb10:31). Jumala igavest asupaika nimetatakse “kõige pühamaks paigaks”. Jumal on moraalne Jumal, ning igasuguse tõelise moraalsuse allikas. Patt aga väga tõsine asi, sest see vastandub kõigiti Jumala olemusele. Kristus, kui ülempreester on, kes siseneb kõige pühamasse paika, mis ei ole “ osa sellest loomisest ” (s11), selle püha Jumala ligiollu. Kristuse elu oli “laitmatu” (s 14).
Seda sissepääsu ei takistanud mingi barjäär ega tõke. Kristus sisenes meie eest, esitades omaenda vere, mille oli valanud meie lunastamiseks. Ta muutis kindlaks meie “igavese lunastuse” (s 12). Nüüd on võimalik patte andeks anda (s 15, 22) ning südametunnistused, mis on vastuolus Jumala pühadusega, saab puhastada (s 14). Seega on Kristus “uue lepingu vahemees” (s 15). Tema läbi saame vastu võtta selle, mille Jumal on tõotanud uue lepingu kaudu, ning Tema tõttu võime ka meie ise siseneda nüüd kõige pühamasse paika ilma hirmuta.
Heebrealaste kirja sõnum on väga selge - kuid selles kasutatud kujundid võivad osutuda keeruliseks neile, kelle kultuuriruumis ei ole kohta nt loomohvrite toomisele - (kui me just pole juba harjunud Vana Testamendi lugudega). Kas võib olla, et heebrealaste kirja tegelik väljakutse kaasaja inimese jaoks on see, et meil puudub arusaamine kuivõrd laiahaardeliselt adus kirja autor Jumala pühadust ning patu tõsidust? Ja kui nii, siis on tõenäoliselt ka meie arusaamine lunastusest pinnapealne. Siis võib juhtuda, et suhtume andestusse iseenestmõistetavana, selle asemel, et olla hämmingus selle võimalikkuse pärast üldse.
Hea sõnum aga on see, et Kolmainu Jumal igatseb meie kaasateenimist (s 14), hoolimata meie patust, ning on teinud kõik vajaliku, et see võiks toimida. Isa lubas anda uue lepingu (s 15), Poeg ohverdas iseennast lunahinnaks (s 14), toetatuna selles kõikenõudvas eneseandmises Püha Vaimu poolt (s 14). Nii tuleks ka meil hirmu asemel patusse tõsiselt suhtuda, sest püha Jumal on meie poolt, ning on teinud kõik, mis meile lunastuseks vaja on.
Selle kommentaari autor: Graham Cray