Kristuse surm oli “üheks korraks” ja lõplik (s 26). See lihtne väljend hõlmab terve evengeeliumi ning rõhutab kõige põhilisemat ka täna. Lepituspäev annab sellele tausta. Kristus ohverdas end kui igaveseks toimiv ohver, vaid ühel korral - mitte enam igal aastal. Vastupidiselt ülempreestrile polnud Temal vaja midagi ohverdada omaenese patu eest; Tema ohver oli üksnes kõikide teiste pärast. Ja nüüd on kõikidel, koos Tema kui ainsa vahendajaga, võimalus ise “taevale ligineda” (s 24). “Aegade lõpul” (kulminatsioonil) (s 26), annab Tema surm ning sisenemine selle osa, mis oli puudu vanast lepingust, kuid millele see juba viitas.

See väljend “üheks korraks” muudab mitmeid inimlikke arvamisi ja filosoofiaid. See esitab väljakutse meie uhkusele, sest patt on nii tõsine asi, et Kristus pidi surema. Andestus on saavutatud ning ei ole midagi, mida meie sellele lisada võiksime! See on kõikide jaoks ja ei ole mingit teist teed. Seda Kristuse unikaalsust ning tema tegu ristil vaidlustatakse praegu paljudes ühiskondades, siiski on ja jäävad need kristliku arusaamise alustaladeks.

Et on saavutatud objektiivne pääste, ei saa olla enam mingeid muid, mitmesuguseid valiku alternatiive. See on kõikide jaoks: mitte ükski kirik ei saa rahulduda sellega, et jätavad terved ühiskonna või subkultuuri grupid evangeliseerimata. Kristuse tegu on aluseks inimese elu kõige kriitilisemale kohtumisele - sest me sureme vaid korra ning peale seda seisame kohtu ees (s 27). Ei ole olemas mingit reinkarnatsiooni, vaid meile antakse üksainus elu ning meil tuleb aru anda, mida sellega teinud oleme.

See peatükk lõpeb tõotuse ning mitte hoiatusega. Rõhuasetus on sellel, mida Kristus on teinud, ning, et sellest piisab ülalhoidmaks kõiki neid, kes Teda ootavad ning et viia nad täielikku päästesse mille Tema neile kindlustas.