Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 10:1-10
Kristuse ohvri lõplikkusest1Et Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte nende hüvede täiskuju, siis see ei või mitte kunagi teha täiuslikuks neid, kes tulevad Jumala ette igal aastal nendesamade ohvritega, mida nad alatasa ohverdavad.
2Eks muidu oleks ju lakanud nende ohverdamine, sest jumalateenijail ei oleks kord juba puhastatult enam mingit patust südametunnistust?
3Kuid nende ohvritega tuletatakse igal aastal meelde patte;
4sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.
5Seepärast Kristus ütleb maailma tulles: „Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud.
6Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased.
7Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen - rullraamatusse on minust kirjutatud - tegema sinu tahtmist, oh Jumal!”
8Esmalt ta ütleb: „Tapaohvrit ja roaohvrit ja põletusohvreid ja patuohvreid ei ole sa tahtnud ega ole need olnud sulle meelepärased, kuigi neid ohverdatakse Seaduse järgi!”
9Ja siis ta ütleb: „Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist!” Ta kõrvaldab esimese selleks, et kehtestada teine.
10Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi.
Kuigi vana leping rajas ohverdamise süsteemi (s 8), algab juba Vanas Testamendist tugev alltoon või kontrapunkt selle kohta, et toodavad ohvrid ise ei olnud kunagi peamine asi. Jumal tahtsi halastust, mitte ohvrit (Ho 6:6). Saamuel küsis Saulilt: “„Ons Issandal sama hea meel põletus- ja tapaohvreist kui Issanda hääle kuuldavõtmisest? Vaata, sõnakuulmine on parem kui tapaohver, tähelepanu parem kui jäärade rasv.” (1Sm 15:22)
Sama tõdemuse leiame Ps 40:6-8, mida siin kirjakohas tsiteeritakse salmides 5-7, ning esitatakse seda kui Kristuse poolt öeldud väidet. Ta kinnitab ise, et need on Tema sõnad, ning et see on ka Tema ise, kes need täide viib (siin on ka vihje sellele, ket need sõnad pandi kirja Tema kui enne kõike muud olemasoleva Jumala Poja inspiratsiooni ajel).
Jumal otsib inimesi, kes oleks valmis tegema Tema tahet. Jumala Poeg sündis siisa langenud, sõnakuulmatu inimkonna sekka, et pakkuda sõnakuulmist, mida inimene polnud suutnud teha. Ohvrid ei suudaks iial muuta sõnakuulmatuid südameid, kuid Kristuse surm saab muuta ebatäiuslikud inimesed pühadeks. (s 10).
Jeesuse elu, mille saab kokku võtta Tema sõnadesse „Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist!” (s 9) näitab, milline peaks olema see uus Jumala rahvas. Armastav sõnakuulmine Jumalale on selle rahva DNA. Jumal loob inimesi, kes ütlevad Talle “Siin ma olen” (s 7,9). Jeesuses aga näeme nii sellise sõnakuulelikkuse hinda kui ka motivatsiooni. Tema motivatsiooniks oli armastus Isa vastu (“Ma olen tulnud tegema Sinu tahtmist”), armastus meie vastu, ning hiljem lisab kirja autor sellele veel ka “temale seatud rõõmu” (Hb 12:2).
Tänane kirjakoht räägib meile “headest asjadest, mis on tulemas” (s 1). Sõnakuulmise hinnaks on ka see, et seda õpitakse kannatuses ( Hb 5:8), mis kulmineerus ristil. Kristuse järgimine jüngruna ainutl algab andestusega; sealt edasi tuleb inimesel õppida sõnakuulelikkust Kristusele. Hoolimata meie kultuuri kohesuse nõudest, on hea käia praegu kannatusest läbi selle nimel, et saada Kristuse läbi kindlustatud tulevikku.
Selle kommentaari autor: Graham Cray