Inimese usul on igapäevane vorm, ning see peaks olema Jumalale meelepärane. Ja usk väljendatuna pühendumises Jumalale ja head tegude tegemisele, ei tohiks olla pasiivne vaid aktiivne. See väga praktiline peatükk Hb kirjas puudutabki usku käsitledes argielu tavateemasid.

Näiteks -patust hoidumine ning hea taotlemine. Usklik peaks teadlikult ning resoluutselt ära pöörduma igasugusest seksuaalsest ebamoraalsusest (s 4), ahnusest (s 5), tühjade rituaalide järgimisest (s 9), allumatusest (s 17) ning maailma eluviisidele sarnanemisest (s 14). Usuelu ei tähenda vaid patu vältimist, vaid ühtlasi aktiivselt heade tegude tegemise võimaluste otsimist (Ef 2:10). Usklikud peaksid olema külalislahked (s 2) ning palvemeelsed (s 18), ning oma usus jäljendama küpsemaid kristlasi, kõigiti oma eluga väljendades taevase jumalariigi saabumise igatsust (s 14). Selle juurde kuulub ka Jumalale meelepärase eluviisi viljelemine - kasvõi näiteks nende asjade jagamise läbi, mida Jumal kellelegi kinkinud on.

Kõik ülalnimetatu on tegelikult koondatud kahte peamisesse juhisesse: “Viigem siis…. alati Jumalale kiitusohvrit..” (s 15) , ja “Vennaarmastus jäägu kindlaks…” (s 1). Üks neist juhistest on vertikaalse suunaga, teine horisontaalsega ning mõlemad suunad peaksid pidevalt meie elus toimivad olema. Need on suunad kogu eluks - elukestvaks usus eluks - ning kui jätkame neis, toob see Jumalale rõõmu ja heameelt.  Samas ei sünni selline elu raskes enesepingutamises, vaid usus  ja meie Karjase ligiolus. Ainult läbi Tema võimestab Jumal meid täitma oma tahtmist, ning Tema töö meie sees teeb Jumalale rõõmu. Vaid tänu Tema Püha Vaimu tööle suudame teha häid tegusid.

See on Kristuse töö meis, mis on Jumalale meelepärane, ning viimselt ka Tema töö meie kaudu. Ja selline usu elu teeb rõõmu meie Isale (Jh 5:30). Aegade algusest kuni lõpuni, on elatud ja elatakse uskumise elu vaid Jumala armu läbi, kes ise viib täiusele ja lõpule selle, mida meis on alustanud (Fl 1:6).