Pauluse “viimaks” sisaldab sügavat julgustust. Oma viimaseid tähelepanekuid ja tervitusi saates (s 21-24) meenutab ta efeslastele veelkord armu, mis on olnud kogu kirja läbivaks teemaks. Enne seda aga tahab ta aidata Efesose usklikel seisma jääda katsumuste ning kiusatustega silmitsi olles, mis võivad neid tabada igal ajal. Seepärast õhutab ta neid kasutusele võtma kogu Püha Vaimu kaitset ning palvetama nii endi kui ka tema eest (s 18-20).

Palve ja kaitse on head kaaslased. Püha Vaim aitab meid mõlemas. Paulus kirjeldab nüüd lähemalt sõjavarustust, mis meile usu kaudu on kättesaadav ning mille abil saame vastu seista rünnakutele iseenda ja oma usu suhtes. Paulus metafoorides või lausa kuulda metalli kõlinat kui mõõgad, kiivrid, kilbid ja rinnaturvised kinnitatakse õigele kohale, valmis lahinguks. Siiski pole need relvad materiaalsed, ega pruugi palju aidata surmavate rakettide või kuulide puhul. Nad pakuvad palju sügavamat kaitset, sest inimese tõelised võitlused on taevaaluste jõudude ja vaimude ning vaimse kurjuse vastu (s 12).

Rohkem kui keegi teine, peavad kristlased olema valvel ning võimelised sellistele asjadele vastu panema.

Paulus teab hästi, et vaimne kurjus kõrgemas sfääris, muundub sageli materiaalseks kurjuseks maapeal. See on tõsi ka tänapäeval. Jumala armastuse valitsusele vastuhakkamine on sõda, mida peetakse vaimses reaalsuses, kuid maa on selle lahinguväli ning kokkupõrked vaimse kurjusega võivad viimaks võtta vägagi julma ja verise vormi. Ahnus, võim, ebainimlikkus, türannia ning mõrvad saavad toitu maiste relvade kasutamisest, mis on toodetud kasumi saamise eesmärgil ning levitatud üle kogu maailma.

Ka Pauluse sõnades võib kuulda pakilisust, kuida palubmeid, et oleksime valvel, peaksime vastu palvetades kõikide teiste kristlaste eest. Pühehdagem siis täna end suuremale kaitsele nende heaks, kes on silmitsi lahingukuumusega.