Luukas jutustab meile, et kõik naabrid ning sugulased olid tulnud aitama Eliisabetti, ning tähistama selle väga erilise lapse sündi. See oli suureks kergenduseks, et Sakariasel oli nüüdsest poeg ja pärija. Pidustustega mindi sujuvalt edasi Johannese ümberlõikamise ja nimeandmise juurde. Ümberlõikamine oli märgiks Jumala lepingust oma rahvaga.

Tavapäraselt anti lapsele nimi, mis sidus teda lapse vanemate või eelkäijatega, kuid Johannese puhul ei tehtud nii (s 61). Seekord oli miski muu palju tähtsam kui lapse päritolu. Kontrastina Johannesele näitab Piibel meile hiljem, et Jeesuse puhul oli tema põlvnemine ülimalt oluline.  Johannese põhiline kirjeldus iseenda kohta aga oli lihtsalt - ‘hääl’ (Lk 3:4-6).

Sakariase jaoks tähendas Johannesele nime andmise tseremoonia uut algust, võidukat pöördumist tagasi kuulekasse usku – ja selle tunnuseks oli tema kõnevõime tagasisaamise ime. Nüüdsest kasutas ta oma kõnevõimet pigem Jumala ülistamiseks, mitte enam kahtlusteks või küsitlusteks (Lk 1:18). 

Sellele imele järgneb teine võimas ülistuslaul evangeeliumi alguses. Oma kiituslaulus meenutab Sakarias muistseid tõotusi, Jumala lepingut ja Jumala tegusid (s 68-75), väljendades äärmiselt väljendusrikkalt seda, mida ta usub. Preestrina oleks ta pidanud olema nendes asjades veendunud juba varemgi, ning võibolla see, et ta neid nüüd oma kiituslaulus mainib, näitab, et  nende tegelik tähendus oli viimaks jõudnud temani. Johannesest pidi ilma kahtluseta saama “Kõigekõrgema prohvet”, kes tooks Iisraeli patukahetsusele. 

Kuid midagi palju suuremat oli veel tulemas (s 76,77). Viidates Kristuse evangeeliumi laienemisele ka paganate keskele, prohveteerib Sakarias päikese tõusu, mis kallaks taevase valgusega üle ‘“need, kes elavad pimeduses’”– täpselt samamoodi nagu prohveteeris seda hiljem Siimeon (Lk 2:32). Sakarias on järjekordne näide Jumala ekslikest sulastest, kellele Tema annab teise võimaluse.