Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Teine võimalus

Pühapäev, 17. Detsember 2017

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 1:68-79

Sakariase kiituslaul
68„Kiidetud olgu Issand, Iisraeli Jumal, et ta on tulnud oma rahva ligi ja toonud talle lunastuse
69ja on meile äratanud päästesarve oma sulase Taaveti soost,
70nagu ta on rääkinud ajastute algusest oma pühade prohvetite suu läbi -
71päästmist meie vaenlastest ja kõigi nende käest, kes meid vihkavad,
72et halastust anda meie vanematele ja pidada meeles oma püha lepingut,
73vannet, mille ta on vandunud meie isale Aabrahamile.
74Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda
75vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.
76Ja sina, lapsuke, sind hüütakse Kõigekõrgema prohvetiks, sest sa lähed Issanda eel temale teed valmistama,
77et anda tema rahvale pääste tunnetus nende pattude andeksandmises
78meie Jumala südamliku halastuse läbi, millega meile tuleb päikesetõus kõrgustest.
79See paistab nende peale, kes elavad pimeduses ja surmavarjus, see suunab meie jalgu rahuteele.”

Kas on asju mida oled teinud valesti ja kahetsed nüüd? Too need Jumala ette.

Luukas jutustab meile, et kõik naabrid ning sugulased olid tulnud aitama Eliisabetti, ning tähistama selle väga erilise lapse sündi. See oli suureks kergenduseks, et Sakariasel oli nüüdsest poeg ja pärija. Pidustustega mindi sujuvalt edasi Johannese ümberlõikamise ja nimeandmise juurde. Ümberlõikamine oli märgiks Jumala lepingust oma rahvaga.

Tavapäraselt anti lapsele nimi, mis sidus teda lapse vanemate või eelkäijatega, kuid Johannese puhul ei tehtud nii (s 61). Seekord oli miski muu palju tähtsam kui lapse päritolu. Kontrastina Johannesele näitab Piibel meile hiljem, et Jeesuse puhul oli tema põlvnemine ülimalt oluline.  Johannese põhiline kirjeldus iseenda kohta aga oli lihtsalt - ‘hääl’ (Lk 3:4-6).

Sakariase jaoks tähendas Johannesele nime andmise tseremoonia uut algust, võidukat pöördumist tagasi kuulekasse usku – ja selle tunnuseks oli tema kõnevõime tagasisaamise ime. Nüüdsest kasutas ta oma kõnevõimet pigem Jumala ülistamiseks, mitte enam kahtlusteks või küsitlusteks (Lk 1:18). 

Sellele imele järgneb teine võimas ülistuslaul evangeeliumi alguses. Oma kiituslaulus meenutab Sakarias muistseid tõotusi, Jumala lepingut ja Jumala tegusid (s 68-75), väljendades äärmiselt väljendusrikkalt seda, mida ta usub. Preestrina oleks ta pidanud olema nendes asjades veendunud juba varemgi, ning võibolla see, et ta neid nüüd oma kiituslaulus mainib, näitab, et  nende tegelik tähendus oli viimaks jõudnud temani. Johannesest pidi ilma kahtluseta saama “Kõigekõrgema prohvet”, kes tooks Iisraeli patukahetsusele. 

Kuid midagi palju suuremat oli veel tulemas (s 76,77). Viidates Kristuse evangeeliumi laienemisele ka paganate keskele, prohveteerib Sakarias päikese tõusu, mis kallaks taevase valgusega üle ‘“need, kes elavad pimeduses’”– täpselt samamoodi nagu prohveteeris seda hiljem Siimeon (Lk 2:32). Sakarias on järjekordne näide Jumala ekslikest sulastest, kellele Tema annab teise võimaluse. 

 
Läbikukkumine ei pea iial olema lõplik. Jumal on uute alguste Jumal. Palu, et Tema tõstaks su pilgu kaugemale ja kõrgemale ning et võiksid näha seda uut, mida Tema sulle on andmas ja jagada Sakariase kogetud rõõmu.

Selle kommentaari autor: Robert Willoughby