Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 2:1-23
Issanda ingel Bokimis1Ja Issanda ingel tuli Gilgalist üles Bokimisse ning ütles: „Ma olen teid toonud Egiptusest ja viinud maale, mille ma vandega tõotasin anda teie vanemaile; ja ma ütlesin: Mina ei tee ilmaski tühjaks oma lepingut teiega.
2Te ei tohi teha lepingut selle maa elanikega: te peate nende altarid maha kiskuma! Aga te ei ole kuulanud mu häält. Mis te olete teinud!
3Seepärast ma ütlen: Mina ei aja neid ära teie eest, vaid nad saavad teile püüniseks ja nende jumalad saavad teile püüdepaelaks.”
4Ja kui Issanda ingel oli rääkinud need sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas tõstis häält ja nuttis.
5Ja nad nimetasid selle paiga Bokimiks ning ohverdasid seal Issandale.
Joosua surm6Kui Joosua oli saatnud rahva minema, siis Iisraeli lapsed läksid igaüks oma pärisosale, võtma maad oma valdusesse.
7Ja rahvas teenis Issandat kogu Joosua eluaja ja kogu vanemate eluaja, kes elasid veel pärast Joosuat, kes olid näinud kõiki Issanda suuri tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud.
8Siis Joosua, Nuuni poeg, Issanda sulane, suri saja kümne aasta vanuses.
9Ta maeti oma pärisosa maa-alale Timnat-Heresisse Efraimi mäestikus põhja pool Gaasi mäge.
10Ja kui ka kogu see sugupõlv oli koristatud oma vanemate juurde, tõusis pärast neid teine sugupõlv, kes ei tundnud Issandat ega ka mitte neid tegusid, mis ta Iisraelile oli teinud.
Iisrael taganeb Issandast ja kohtumõistjad astuvad ametisse11Ja Iisraeli lapsed tegid kurja Issanda silmis ning teenisid baale
12ja jätsid maha Issanda, oma vanemate Jumala, kes oli nad ära toonud Egiptusemaalt, ja käisid teiste jumalate järel nende rahvaste jumalate hulgast, kes olid neil ümberkaudu, ja kummardasid neid ning vihastasid Issandat.
13Aga kui nad Issanda maha jätsid ja teenisid Baali ja Astartet,
14siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta andis nad riisujate kätte, kes neid riisusid, ja müüs nad nende ümberkaudsete vaenlaste kätte, ja nad ei suutnud enam seista oma vaenlaste ees.
15Kuhu nad iganes läksid, seal oli Issanda käsi nende vastu õnnetust tuues, nõnda nagu Issand oli öelnud ja nõnda nagu Issand neile oli vandunud; ja neil oli väga kitsas käes.
16Siis Issand laskis tõusta kohtumõistjaid, kes päästsid nad nende riisujate käest.
17Aga nad ei kuulanud ka oma kohtumõistjaid, vaid käisid hoora viisil teiste jumalate järel ja kummardasid neid. Peagi lahkusid nad teelt, mida nende vanemad olid käinud Issanda käske kuulda võttes - nemad ei teinud nõnda.
18Kui siis Issand tõstis neile kohtumõistjaid, oli Issand kohtumõistjaga ja päästis nad nende vaenlaste käest kogu kohtumõistja eluajaks, sest Issandal oli kaastunnet nende ägamise pärast rõhujate ja kallaletungijate käes.
19Aga kui kohtumõistja suri, siis nad pöördusid tagasi ja talitasid veel kõlvatumalt kui nende vanemad, käies teiste jumalate järel neid teenides ja neid kummardades; nad ei jätnud midagi maha oma kurjadest tegudest ega kangekaelsuse viisidest.
20Siis Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta ütles: „Et see rahvas on rikkunud mu lepingut, mille ma tegin nende vanematega, ega kuula mu häält,
21siis ka mina ei aja enam nende eest ära ühtegi neist rahvaist, keda Joosua surres alles jättis,
22et nende läbi Iisraeli katsuda: kas nad tahavad hoida Issanda teed, käies sellel, nagu nende vanemad seda hoidsid, või mitte.”
23Ja Issand jättis alles need rahvad, ei ajanud neid kohe ära ega andnud neid ka Joosua kätte.
Iisraeli laste taganemine Jumala antud korraldustest oli ajendiks, et ingel tuli neile meelde tuletama ja hoiatama (s 1-3). See on märk Jumala armastusest oma pärisosa vastu. Tema lepingud ja tõotused on MUUTUMATUD!
Suure kannatlikkuse ja sallivusega manitseb Jumal oma valitud rahvast, aga Tema käskude rikkumisele järgneb paratamatult karistus. Antud juhul sai kaananlastest küll komistuskivi Iisraeli lastele, aga ka “lakmuspaber,” mis näitas nende tõelist hoiakut ja Jumala teenimist.
Iisraeli lapsed taganesid ja langesid rasketesse pattudesse pärast seda, kui Joosua ja eelnev sugupõlv olid maa pealt lahkunud. Uus sugupõlv “ei tundnud Issandat ega ka mitte neid tegusid, mida ta Iisraelile oli teinud” (s 10).
Võime küsida: Kas tõesti? Kuidas on see võimalik? Aga kes meie lastest (uus sugupõlv) teab midagi sõjakoledustest või sellist mõistet nagu “suhkrusaba”? Sellest on möödunud vaid pool sajandit. Ja meie elame ajastul, kus informatsioon on kättesaadav peaaegu igaühele. Maad võtavad igasugused uususundid, nõidus, astroloogia – ja seda kõike ajal, kui emakeelse Piibli omamine on võimalik kõigile.
Jumalast taganemise tagajärjeks oli langemine vaenlase ikke alla, segunemine kohaliku rahvaga (sugulussidemed, ebajumalateenimine). Kui rõhumine raskeks läks, hüüdis rahvas Jumala poole, kes saatis abiks, kohtumõistjaks Talle sõnakuuleliku inimese. Iisraeli laste sattumine vaenlaste ikke alla ja raskustesse on võrdpilt meie eneste elust. Kui kõik on hästi, loodame pahatihti ainult oma jõu peale ja alles raskustes pöördume abi saamiseks Jumala poole.
Selle kommentaari autor: Mihkel Madalvee