Paulus toob esile probleemse sündmuse lähiminevikust, sest ta märkab, et Galaatias ja Antioolia sündmustel on sama muster. Antiookias tekkinud küsimus oli nii olulise tähtsusega, et viis Jeruusalemma nõukogu kokkuktsumise otsustamaks, milliste, tingimustel saavad paganarahvaist pärinevad kristlased kuuluda Jumala valitud rahva hulka (Ap 15).

Peetrus jõudis Anitookiasse ilmselt siis kui Paulus reisis parasjagu Galaatia lõunapoolses piirkonnas (Ap13,14). Peetruse jaoks ei olnud ka mingi probleem einetada koos pagankristlastega, eriti peale seda mida ta nägi ja koges Korneeliuse kojas (Ap 10). Aga kui sinna jõudsid juudikristlased Jeruusalemmast, kes ilmselt kritiseerisid Peetrust selle pärast, siis muutis Peetrus oma käitumist. Pauluse meelest käitus Peetrus silmakirjalikult, ta ei suutnud kinni pidada oma veendumusest ning Pauluse silmis oli see lisaks silmakirjalikkusele ka evangeeliumi  sõnumi moonutamine.

Peetruse kõikumise laiem mõju avaldus aga selles, et osad juudikristlased tõmbusid nüüd pagankristlastest eemale, ega soovinud nendega enam osaduses olla. See omakorda tekitas kogudusse lõhenemise mis Pauluse jaoks oli järjekorne rikkumine evangeeliumi vastu. Paulus oli kindel, et pagankristlastel on võimalik liituda Jumala rahvaga sellisena nagu nad on, ning neil ei ole vaja sellepärast juudiks hakata. Samamoodi oli otsustanud ka Jeruusalemma nõukogu.

 Peame alati meeles pidama, et ka üksikisiku käitumisel on alati laiemad tagajärjed, eriti kui elatakse kogukonnas.

See kõik toob meid õigeksmõistmise sisu juurde, mida on ka neljal korral nimetatud salmides 16 ja 17. Õigeksmõistetud inimene on õige Jumala ja Tema kohtumõistmise ees. See on nn “vertikaalne” väljend selle kohta, et inimene võib oma pea püsti hoida Jumala ees olles. Seetõttu on andeksandmine väga suur osa õigeksmõistmisest, Paulus seletab seda põhjalikumalt mujal (Rm 3:21-26). Siin aga on Pauluse otsene mure “horisontaalne” õigus: kui sina oled õigeksmõistetud, ja mina ka, siis kui vaatame teineteisele silma, me kuulume kokku. Juudid ning paganad, kes usuvad Jeesusesse võivad - tegelikult lausa peavad suutma - kohtuda sama laua ääres.

Õigeksmõistmine tuleb Pauluse sõnul usu kaudu ning Jeesuse läbi. See ei sõltu mingil määral Iisraeli iidsest käsuseadusest. Käsuseadus kas lahutab juudi ja pagana, või sunnib paganad käituma juutide kombel, tarbima rangetele erinõuetele vastavat toitu, sooritama ümberlõikamist jne. Jeesus aga ühendab meid. Tema rist toob uue elu, uue olemise ja ka kuulumise viisi (s 20). Erinevaist rassidest kristlased võivad kõik usaldada Jeesust ning omada samadel alustel sama usku. Ja kui nad seda teevad, siis kuuluvad nad kokku, ühte osaduskonda. See põhimõte on asja tuum ja galaatlaste kirja põhiteema.