Loe läbi alltoodud kirjakoht: Gl 2:1-10
Pauluse kohtumisest teiste apostlitega1Seejärel, neljateistkümne aasta pärast, läksin ma taas üles
Jeruusalemma koos Barnabasega ning võtsin ka Tiituse kaasa.
2Ma läksin sinna ilmutuse kohaselt ja kõnelesin neile
evangeeliumi, mida ma kuulutan paganate seas; tegin seda eraldi tunnustatud
meestele, et ma tühja ei oleks jooksnud ega jookseks.
3Isegi Tiitust, kes oli minuga, ei sunnitud laskma end ümber
lõigata, kuigi ta on kreeklane.
4Aga sissepugenud valevendade pärast, kes olid kõrvalt
tulnud varitsema meie vabadust, mis meil on Kristuses Jeesuses, et
meid orjastada,
5ei andnud me hetkekski järele ega alistunud neile, et teile jääks
evangeeliumi tõde.
6Aga need tunnustatud mehed - ükskõik, millised nad olid,
Jumal ei pea ju ühest inimesest rohkem lugu kui teisest - jah,
tunnustatud mehed ei lisanud mulle midagi juurde.
7Vastupidi, kui nad nägid, et mulle on usaldatud evangeeliumi
kuulutamine ümberlõikamatutele nõnda nagu Peetrusele ümberlõigatutele
kuulutamine -
8sest see, kes tegutseb Peetruse läbi tema apostliametis ümberlõigatute
heaks,
see tegutseb ka minu läbi paganate heaks -,
9ja kui Jaakobus ja Keefas ja Johannes, keda peetakse sambaiks,
tundsid ära mulle antud armu, siis nad sirutasid parema käe osaduseks
mulle ja Barnabasele, et meie mingu paganate juurde, nemad aga
ümberlõigatute juurde.
10Ainult et meil tuleb pidada meeles vaeseid, ja
just seda ma olengi hoolega teinud.
See, mida Paulus oli Jeesusega kogenud, andis talle võimsa tõuke jutlustamiseks, kuid vaatamata sellele, et ta jõudis hea sõnumiga paganateni, oli Pauluse töö jätkamiseks hädavajalik ka peakoguduse juhtide toetus.
Ristiusu sünnipaik oli Jeruusalemmas. Seal leidis aset Suur Reede, Ülestõusmine ning Nelipühi. Ning see oli endiselt nn peakorter. Jeruusalemma koguduse “sammasteks” olid Jeesuse lähimad jüngrid, Peetrus ja Johannes, ning Jeesuse vend Jaakobus (s 9). Nad kõik olid mõjuvõimsad isiksused, ning Paulus soovis, et nad tema tööd toetaksid.
Tekstist ei selgu, kas too kohtumine Jeruusalemmas on sama, millest räägib Ap 15. peatükk. See võis toimuda ka eelmise Pauluse ja Barnabase Jeruusalemma külastuse ajal, mida mainitakse veel Ap 11:29-30 ning Ap 12:25. Ükskõik millal see ka toimus - ei saanud see olla lihtne jutuajamine. Osad kohalviibijad toetasid mõtet, et paganatest kristlased peaksid kohanema juutide tavadega, sest nad olid peamiselt juutidest koosnevas koguduses vähemuses, ning Pühakiri ja ka doktriin nõudis, et nad tuleks ümberlõigata ( Ap 15:1).
Kuid Paulus nimetab sellist mõtteviisi vääraks usuks, mis õõnestab tõelist kristlikku vabadust (s 4). Ta oli kindel, et pagankirstlased võivad ka kogudusse kuuludes säilitada oma etnilise identiteedi. Veelgi kindlam oli ta selles, et kord pääste Kristuselt vastu võtnud, ei vajanud inimene enam vana käsuseaduse ülitäpset täitmist. Jeesuse täiusliku töö tõttu, ei takista miski ka paganatel Kristusele kuulumast! Paulus uskus multikultuursesse ja multirahvuslikku kogudusse.
Ja Pauluse nägemus aktsepteeriti. Koguduse “sambad”, tundsid ära armu, mille Jumal oli Paulusele andnud ning läkitasid ta koos omapoolse toetusega paganate keskele tagasi misjonitööd jätkama (s 9). Nende otsus lisas Paulusele uut kindlust töö suhtes, mida Jumal oli kutsunud teda tegema. Kui ta edaspidi kuulis, et mõnede teiste jaoks ei olnud see küsimus ikkagi lahendatud, tegi see talle suurt muret.
Lisaks oli Paulus peatselt alustamas oma esimest misjonireisi ning vajas ka sellepärast Jeruusalemma koguduse toetust eriti paganatele kuulutamise küsimuses. Ta ei tahtnud teha asjatut tööd. Aga ta soovis Jeruusalemma üsna vaest kogudust ka ise toetada.
Üks Pauluse tööle väljapaistvaid jooni oli tema jätkuv hoolitsus vaeste eest. Oma misjonireisidel kogus Paulus toetust Makedoonia ja Ahhaia kogudustelt Jeruusalemma koguduse töö toetuseks, ta selgitas ikka ja jälle jumalariigi põhimõtet üksteise toetamisest vajadustes.
Selle kommentaari autor: APÜ