Paulus oli näidanud, et käsuseadusel ei ole uues lepingus enam kohta. See aga jättis õhku teise, väga olulise küsimuse: kui käsuseadust ei ole, mis siis üldse kurjust pidurdaks?! Paulus on selle küsimuse pakilisusest vägagi teadlik, kuid tahab olla täiesti kindel, et iga järjekordne katse käsuseadust uuesti sisse seada, saab lõplikult peatatud. Tema vastus sellele olulisele küsimusele on aga see, et kurjusele saab piiri panna üksnes elu Vaimus.

Kuna usaldusel on ääretult oluline roll, siis pole ime, et kristliku elu kõige olulisemaks teemaks on suhe. Ühtegi suhet aga ei ole võimalik hoida ja arendada isekalt eneseteenimisele keskendudes, ning seepärast rõhutab Paulus sama mida Jeesus: uskliku põhiline hool peab olema üksteise teenimine armastuses (Mark 12:28–34). 

Pane tähele Pauluse vaatenurka: mässumeelne autonoomsuse nõue mõjub mistahes suhetele hävitavalt; seksuaalne liberaalsus kasutab teisi lihtsalt ära; ebajumalakummardamise eesmärgiks on enese huvides manipuleerida nii Jumala kui kaasinimestega, ning viha ja kadedus rikub jumalanäolisuse Jumala loodud inimeses. 

Jumala viha selle kõige vastu ei ole mingi uus asi. Jumal saatis Juuda kuningriigi pagendusse vaatamata nende kallitele ehitustele ja imelisele jumalateenistusele, sellepärast, et nad kohtlesid kaasinimest – ainukest, kes on loodud Jumala näo järele – nagu kõntsa (Js 1:10–17). Juhtumi iroonia on kaalukas. Liiga tihti kipume ka meie keskenduma pigem teise inimese isiklikele pattudele. Jumal aga tuletab meile meelde, et keegi meist ei ole isoleeritud saar. Meie elud puudutavad paljude teiste elusid ning nende puutumiste mõju on Jumala tähelepaneliku pilgu all.

Kuidas peaksime siis elama Vaimus? Olles mõistnud, et kogu meie eksistents on tõesti sõltuv üksnes Jumala armust, kaob ka igasugune vajadus ise olukordi kontrollida. Jumala armastuse usaldamine teeb meid vabaks sisemisest ebakindlusest. 

Paulus teab uskliku vanade harjumuste poolt põhjustatud vastupanu ja pingeid. Aga ta teab ka, et kui õpime ära tundma Püha Vaimu märguandeid, mille suunaks on alati kaasinimese ning Jumala armastamine; kui laseme end juhtida Jumala Vaimul, siis saab meis ilmsiks see, mida käsuseadus iial ei suuda esile tuua: suurem Jeesuse sarnasus, suurem jumalanäolisus oma Looja tahte kohaselt. 

„Vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks.“ (Jr 31:33).