Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2 Sm 21:1-14
Gibeonlaste lepitamine1Ja Taaveti päevil oli kolm aastat nälg, aasta aasta järel. Siis otsis Taavet Issanda palet ja Issand ütles: "See on Sauli ja tema veresüüga soo pärast, et ta surmas gibeonlasi."
2Siis kutsus kuningas gibeonlased ja rääkis nendega. Gibeonlased ei olnud Iisraeli laste hulgast, vaid olid emorlastest järele jäänud; ja kuigi Iisraeli lapsed olid neile vandunud, oli Saul oma õhinas Iisraeli laste ja Juuda pärast püüdnud neid maha lüüa.
3Ja Taavet ütles gibeonlastele: "Mida peaksin teile tegema ja millega saaksin teid lepitada, et te õnnistaksite Issanda pärisosa?"
4Ja gibeonlased vastasid temale: "Meil pole tarvis hõbedat ega kulda Saulilt ja tema soolt, ega ole meil tarvis kedagi Iisraelis surmata." Aga ta küsis: "Mida te nõuate, et ma teeksin teie heaks?"
5Siis nad vastasid kuningale: "Mehe, kes tahtis teha meile lõpu ja kes kavatses meid hävitada, et meil ei oleks olnud paigalejäämist kogu Iisraeli maa-alal,
6tema poegadest antagu meile seitse meest ja me poome nad Issandale Issanda valitu Sauli Gibeas!" Ja kuningas ütles: "Ma annan."
7Aga kuningas andis armu Mefibosetile, Sauli poja Joonatani pojale, Issanda vande pärast, mis oli nende vahel, Taaveti ja Sauli poja Joonatani vahel.
8Ja kuningas võttis Ajja tütre Rispa kaks poega, keda too oli Saulile ilmale toonud, Armoni ja Mefiboseti, ja Sauli tütre Meerabi viis poega, keda too oli ilmale toonud Adrielile, meholatlase Barsillai pojale,
9ja andis need gibeonlaste kätte; ja nemad poosid need mäe peal Issanda ees. Nõnda langesid need seitse ühekorraga ja nad surmati esimesil lõikuse päevil odralõikuse alguses.10Siis võttis Rispa, Ajja tütar, kotiriide ja laotas selle enesele kalju peale lõikuse algusest, kuni vesi sadas taevast nende peale; ja ta ei lasknud nende kallale taeva linde päeval ega metsloomi öösel.
11Kui Taavetile jutustati, mida Ajja tütar Rispa, Sauli liignaine, oli teinud,
12siis Taavet läks ja võttis Sauli luud ja tema poja Joonatani luud Gileadi Jaabesi kodanikelt, kes olid need varastanud Beet-Saani väljakult, kuhu vilistid olid need riputanud päeval, mil vilistid Sauli Gilboas maha lõid.
13Ja ta tõi sealt üles Sauli luud ja tema poja Joonatani luud; ja nad koristasid poodute luud.
14Siis nad matsid Sauli ja tema poja Joonatani luud Benjamini maale Seelasse tema isa Kiisi hauda. Ja nad tegid kõik, mida kuningas käskis; ja pärast seda võttis Jumal kuulda maa palveid.
Põud oli kestnud juba 3 aastat. Vihma ei sadanud ning Jumala rahva palvetele ei tulnud vastust. Kus oli põhjus? Tekst ütleb: see oli Sauli ja tema ……………………………..
pärast (s1). Millal ja miks nimetatud süütegu toimetati – seda me tekstist ei leia, kuid tekst nimetab eraldi Sauli õhinat Iisraeli laste ja Juuda pärast, kui teo motiivi.
Joosua ja gibeonlaste vahel sõlmitud lepingu tunnistajaks oli olnud Jumal. Ning Jumal peab hoolt selle eest, et iga tegu kannab oma vilja. Näeme tekstist, aga teame ka oma kogemusest, et see tagajärg ei pruugi meieni jõuda kohe, samal hetkel teoga. Tagajärjed võivad ilmneda aastate, isegi aastakümnete pärast. Elureegel külvamise ja lõikmaise kohta jääb siiski püsima.
Nüüd oli kätte jõudnud aeg Sauli tegude vilja ilmsikstulekuks ning Taavet hakkab otsima viisi, kuidas tehtud ülekohtule lepitust leida. Selgub, et gibeonlased ei kanna viha kogu rahva peale, vaid ainult Sauli ja tema soo peale. Nad nõuavad seitset meest tema soost.
See, et Taavet sellele nõudmisele järele annab, tundub eriti ülekohtune just nimetatud meeste suhtes. Ometi näitab see lepingulise ühiskonna arusaamist, kus isade patud olid lahutamatult seotud nende lastega. Õiglus tuli ka nüüd jalule seada, et päästa kogu rahvas.
Taavetil on aga meeles pidada veel üks leping – Sauli poja Joonataniga – ja seetõttu säästab ta Mefiboseti. Seitse meest tapetakse ning Iisrael pääseb otsekui veresüüst.
Elame maailmas, kus inimesed on ise enestele rohkelt reegleid määranud. Ja meie eluviisi määrabki see, kuidas suudame neist reeglitest kinni pidada, millised on meie teod.
Kas Jumal peab meid vastutavaiks ka nende, meie oma tehtud reeglite ees? Tundub, et suurel määral nii see on. Tekst ütleb, et kui kõik kuninga poolt kästu oli täide viidud – võttis Jumal kuulda maa palveid.
Selle kommentaari autor: Lauri Beekman