Head puhastuvad kannatust läbides ja saavad kaunimaks ja tugevamaks, kurjasid viib kannatus aga kurjadena hauda ja minnes nõnda hauda ei ole neil enam mingit lootust – nii, nagu seda on õigetel. Aga täna me tahaksime siiski enda südames küsida, et kas ei ole siiski teed, et vähemalt mittevajalikest kannatustest hoiduda? Kannatada ainult neid kannatusi, mida meil tuleb kannatada tõepoolest Looja auks, selleks, et Jumala tahe saaks täituda selles maailmas, selleks, et inimese südamemõtted saaksid lõpuni avalikuks. Ja siin, kuningas Taaveti laulude raamatus antakse meile vastus. Selleks on siiski võimalus. Ja see võimalus on kuuluda võimalikult vahetult Jumala juurde, võtta vastu vaid seda oma südames, mida vaid Jumal oma kätest meile tahab anda, ja hoiduda ja loobuda kõigest kurjast. Oli ju kurjus patt ja ebapüha, see, mis tekitas kannatusi maailmas ja meie südametes. Kuningas Taaveti laulude raamatus on antud väga tabav võrdlus ja pilt meie ja Jumala vahekorrast – karjase ja lambana. See tähendab seda, et me oleme oma elu täielikult andnud ja usaldanud Jumala kätesse. Me võtame vastu seda, mida Tema meile meie elus tahab anda, ja me ei lahku ja ei lähe hulkuma ega ekslema omapead maailma teedele, kus paljud ohud meid varitsevad. Iisraelis oli karjase amet auväärne ja väga vastutusrikas. Iisraelis oli karjase ameti juures veel üks eripära, nimelt et karjane mitte ei ajanud karja oma ees, nii nagu meil seda enamasti näha võib, vaid karjane kõndis oma karja ees. Ja karja lambad tundsid teda, nad teadsid, et karjase juures on neil kindlus, julgeolek, et vaid karjase juures nad leiavad seda, mis neile eluks vaja läheb, ja sellepärast nad järgisid karjast kõikjale, kuhu karjane läks. Täpselt samamoodi peaks olema ka meie elus. Mitte nõnda, et Jumal peab meid kusagilt maailma kõrvalteelt üles otsima ja siis hakkama piltlikult öeldes malgaga oma ees ajama oma taevase kuningriigi poole. Sellest oleks ilmselt väga vähe kasu meie mõlema jaoks, sest kui meid vastu tahtmist, kangekaelsena aetakse jumalariiki, siis me läheme sinna kangekaelse, vastupanija südamega. Me püüame sinna kaasa võtta kõik oma eksimused, oma patud, oma südame kurjuse ja meeletuse. Aga see kõik ei kuulu enam jumalariiki. See kõik tuleb meil juba siin, aegsasti maha jätta. Jumal ei taha mitte kedagi vastu tema enda tahtmist õndsaks teha, vaid selles ongi ju inimese suurus, et Jumal on andnud meile vaba tahte valida hea ja kurja vahel, valida surma ja elu vahel, valida valguse ja pimeduse vahel, valida kannatuste ja rõõmu vahel.