Loe läbi alltoodud kirjakoht: Iiobi 11: 1-20
Soofar süüdistab Iiobit ülekohtus1Siis rääkis naamalane Soofar ja ütles:
2"Kas peaks see sõnaküllus jääma vastuseta või lobisejal olema õigus?
3Kas su vada peaks panema mehed vaikima või tohid sa mõnitada, ilma et ükski sind häbistaks?
4Sest sa ütled: "Mu õpetus on selge ja ma olen tema silmis puhas."
5Kui ometi Jumal räägiks ja avaks oma huuled su vastu
6ning ilmutaks sulle tarkuse saladusi, mis on mõistusele otsekui imed. Siis sa mõistaksid, et Jumal su süüst mõndagi unustab.
7Kas sa suudad leida Jumala sügavuse? Või tahad sa jõuda Kõigevägevama täiuseni?
8Need on kõrgemad kui taevad - mida sina suudad teha? Sügavamad kui surmavald - mida sina sellest tead?
9Nende mõõt on pikem kui maa ja laiem kui meri.
10Kui tema mööda läheb ja vangistab ning kohtu kokku kutsub, kes teda siis võiks keelata?
11Sest tema tunneb valelikke inimesi, näeb nurjatust ega pane mikski,
12et ka tühipäine mees saab oidu, kui inimene sünnib nagu metseesli varss.
13Kui sinagi oma südant valmistaksid ja sirutaksid oma käed tema poole -
14kui su kätes on süütegu, siis saada see kaugele ja ära lase ülekohut jääda oma telkidesse -,
15siis sa võiksid küll häbimärgita oma palge üles tõsta, võiksid olla kindel ega tarvitseks karta.
16Siis sa võiksid unustada vaeva, mõelda sellele kui äravoolanud veele.
17Su eluiga saaks kaunimaks kui keskpäev, pimedus oleks nagu hommik.
18Siis sa võiksid olla kindel, et lootust on. Sa tunneksid ennast turvalisena, ja saaksid rahulikult magada.
19Sa võiksid maha heita, ilma et keegi hirmutaks. Ja paljud tuleksid sind meelitama.
20Aga õelate silmad kustuksid, neil kaoks pelgupaik ja nende lootuseks oleks hingeheitmine."
Jeesuse järgijatena oleme kutsutud liikuma omas kultuuris, kuid mitte selles lahustuma. Selle asemel et lihtsalt muganduda etteantava elumudeliga, on meile esitatud väljakutse olla vabatahtlikult erinev, olla “prohvetlik”. Milline oleks meie vastureaktsioon - seal kus inimestel on vajadus rääkida?
Soofar on suurepärane näide sellest, kuidas ei tohiks käituda. Tema tormakas vestlusse sisenemine algab salavavte märkustega Iiobi meeleheites öeldud mõtete aadressil, ning lõpeb soovitusega meelt parandada, sest see muudab kõik korrapealt imeheaks ( s 13-20). Enne kui Soofar oma seebikarbile ronib, küsib ta s 1: “ Kas peaks see sõnaküllas jääma vastuseta?”
Aga miks peaks vastus väljenduma sõnades? On teisi, plaju kohasemaid vastamisviise. Äkki peaks enam kuulama? Kas meie kõrvad on avatud segadusse aetute, haavatute ja kannatajate sümfooniale? Võibolla peaksime õppima kuidas siseneda teise inimese valusse, enne kui proovime sellel teemal kaasa rääkida?
Soofar oli sõnu täis, kuid täiesti tühi kaastundest. Kas meie oskame olla vastupidi? Kas suudame õppida olla täidetud tervendavast kaastundest siis kui püüame astude kellegi teise kõrval tema kannatuseteel?