Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 11:11-24
Jumal ei hülga Iisraeli11Ma küsin siis: Kas nad on komistanud, et nad kukuksid? Mitte sugugi! Vaid nende väärsammu tõttu on paganatele osaks saanud pääste, et teha Iisraeli lapsi kiivaks.
12Kui aga juba nende väärsamm on rikkus maailmale ning nende kaotus rikkus paganatele, kui palju enam siis nende täisarv!
13Aga ma räägin teile, paganatele: Kuna ma olen paganate apostel, austan ma oma ametit -
14ehk ma saan kuidagi teha kiivaks neid, kelle veresugulane ma olen, ning mõned nende seast päästa.
15Sest kui juba nende kõrvaleheitmine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtmine muud kui surnuist ellutõusmine?
16Aga kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha, ja kui juur on püha, siis on ka oksad pühad.
17Kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu mahlakast juurest,
18siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea meeles, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind.
19Sina ehk ütled nüüd: "Oksad on ära murtud, et mind asemele pookida."
20Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda,
21sest kui Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega ta siis sindki säästa!
22Vaata siis Jumala heldust ja karmust: karmust küll nende vastu, kes on langenud, heldust aga sinu vastu, kui sa jääd heldusesse, muidu raiutakse sindki maha.
23Aga ka nemad, kui nad ei jää uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab nad jälle külge pookida.
24Sest kui sina, loomu poolest metsõlipuu oks, oled sealt ära raiutud ja loomuvastaselt poogitud väärisõlipuu külge - kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse omaenese õlipuu külge!
Niisiis, esimene järeldus (11:1-10) on: Jumal ei ole Iisraeli ära tõuganud, kuid tema üle mõistetakse karmilt kohut. Nüüd küsib Paulus: kui see on nii, kas me siis kanname Iisraeli maha ja ootame kohtuotsust? Või nagu ta ütleb: “Kas nad on komistanud, et nad kukuksid!” (s 11).
Jällegi vastab ta: “Mitte sugugi!” Selles kirjakohas vastab ta kahel viisil, kõigepealt, lähtudes omaenda teenistusest (s 11-16) ja seejärel oma paganatest lugejatele mõeldes (s 17-24).
Paulus ei ole Iisraeli maha kandnud, kuigi paljud on teda selles süüdistanud. Tal on küll pind jalge alt kadunud, kuid ta näeb selles Jumala eesmärkide teostumist: selle tulemusena, vastavalt 5Ms 32:21, on evangeeliumi omaks võtnud paganad. See tekitab samal ajal ootuse, et Iisrael muutub kiivaks ja kahetseb. Ja nii, ütleb Paulus, “austan ma oma ametit”, et seda esile kutsuda. Sellega mõtleb ta arvatavasti, et ta kasutab iga võimalust kirjeldada oma kaasmaalastele evangeeliumi hiilgavaid tulemusi, et paganate elu on muutunud läbi usu Iisraeli messiasse.
Nii et ta lugejad ei tohi Iisraeli maha kanda. Salmides 17-24 astub ta hooplemise (s 18) või uhkuse vastu (s 20) kui öeldakse, et Jumal otsustas valida paganad juutide asemel. Paulus vaidleb sellele vastu. See näitab, et ei teata, kus on juured. Kui Seadus ja evangeelium kuuluvad kokku, nagu Paulus väitis peatükis 10, siis peavad kokku kuuluma ka Vana Testamendi Jumala rahvas ja uue koguduse inimesed. Me kuulume kokku: Paulus jagab oma igatsust ka nende loomulike okste päästmise järele.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer