Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 22: 1-12
Miika kuulutab kaotust Ahabile ja Joosafatile1Kolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda.
2Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli kuninga juurde.
3Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: "Te ju teate, et Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära Süüria kuninga käest!"
4Ja ta küsis Joosafatilt: "Kas tuled koos minuga sõtta Gileadi Raamoti pärast?" Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: "Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused, nõnda minu hobused."5Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: "Küsi ometi enne Issanda sõna!"
6Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest, ja küsis neilt: "Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või pean loobuma?" Ja nad vastasid: "Mine, ja Issand annab selle kuninga kätte!"
7Aga Joosafat küsis: "Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, et saaksime temalt küsida?"
8Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: "On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg." Aga Joosafat ütles: "Kuningas ärgu rääkigu nõnda!"
9Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: "Kähku siia Miika, Jimla poeg!"10Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
11Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: "Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on hävitatud!"
12Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: "Mine Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!"
Ahab õhutas teda koos endaga sõjateele asuma. 2.Ajaraa,at annab kõigele sellele hinnangu: see ei meeldinud Jumalale ( vt 2Aj 19:2).
Loetud lõigust näeme kahe kuninga erinevat käitumist. Ahabil oli nelisada prohvetit, kes n-ö sõid kuninga laualt ja olid kohustatud rääkima kuningale meeltmööda. Need ei olnud enam Baali preestrid – väliselt teenisid nad Iisraeli Jumalat, kuid olid kuninga poolt kinni makstud.
Seega sõltus usk riigivõimust. Sellisest liidust ei ole kunagi midagi head tulnud. Märgime veel, et nende keskel ei olnud Eelijat, Eliisat ega Miikat, kindlasti ka mitte ühtegi neist sajast prohvetist, kelles loeme 18:13.
Joosafati süda oli õiglane ja puhas Jumala ees. Kinnimakstud prohvetite esinemine tundus talle nii kahtlustäratav, et ta jättis nende sõnumi tähelepanuta. „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, kellelt küsida?“ Võima Joosafatist eeskuju võtta – talle oli nii oluline vaimulik tunnetus ja Jumala tahtmise küsimine! Siin on sellest juttu kolmel korral ( s 5, 7 ja 8).
Selle kommentaari autor: Uudo Veevo