Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 14:8-28
Apostlid kuulutavad Ikoonionis ja Lüstras8Ja Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees, emaihust saadik halvatud, kes polnud veel kunagi kõndinud.
9Too kuulis Paulust rääkimas. Kui Paulus talle otsa vaadates märkas, et mehel on usku saada päästetud,
10hüüdis ta valju häälega: "Tõuse püsti! Seisa oma jalgadel!" Ja too hüppas püsti ja kõndis.
11Rahvahulgad aga, nähes, mis Paulus oli teinud, tõstsid häält ja ütlesid lükaoonia keeles: "Jumalad on inimeste sarnastena tulnud alla meie juurde."
12Nad hüüdsid Barnabast Zeusiks ja Paulust Hermeseks, sest tema pidas kõnet.
13Ja linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi härgi ja lillevanikuid värava ette ja tahtis koos rahvaga neile ohverdada.
14Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma rõivad katki ja tormasid rahvahulga sekka, hüüdes:
15"Mehed, miks te seda teete! Meiegi oleme teiesugused nõdrad inimesed, ja me kuulutame teile evangeeliumi, et te pöörduksite tühjadest asjadest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa ja mere ning kõik, mis nende sees on,
16kes läinud sugupõlvede ajal on lubanud kõigil paganail käia nende oma teedel,
17ja ometi ei ole jätnud andmata endast tunnistust, tehes head: andnud taevast teile vihma ja viljakaid aegu, kosutanud teid toiduga ja teie südant rõõmuga."
18Ja nii kõneldes suutsid nad vaevu vaigistada rahvahulka, et see neile ei ohverdaks.19Aga Antiookiast ja Ikoonionist tuli sinna juute ja need said rahvahulga oma nõusse. Ja nad viskasid Paulust kividega ning lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks.
20Aga kui jüngrid olid kogunenud tema ümber, tõusis Paulus püsti ja läks linna. Järgmisel päeval lahkus ta koos Barnabasega Derbesse.Tagasipöördumine Antiookiasse21Kui nad ka sellele linnale olid evangeeliumi kuulutanud ja paljud olid jüngriteks saanud, pöördusid nad tagasi Lüstrasse ja Ikoonioni ja Antiookiasse
22ning kinnitasid jüngrite hingi, julgustades neid jääma ususse ja seletades, et meil tuleb paljude viletsuste kaudu sisse minna Jumala riiki.
23Kui nad siis igale kogudusele siin ja seal olid käte pealepanemisega vanemad seadnud, jätsid nad pärast palvetamist ja paastumisi nemad Issanda hooleks, kellesse need olid hakanud uskuma.
24Ja läbinud Pisiidiamaa, saabusid nad Pamfüüliasse.
25Ja kui nad Perges olid sõna kuulutanud, läksid nad edasi Ataaliasse.
26Sealt nad purjetasid Antiookiasse, kus nad olid antud Jumala armu hooleks selle töö tarvis, mille nad nüüd olid lõpetanud.
27Pärale jõudnud ja koguduse kokku kutsunud, kuulutasid nad, mida kõike Jumal oli teinud nende juures ja et ta oli paganatele avanud usu ukse.
Oleme jõudnud esimese misjonireisi olulise teetähiseni Apostlite tegude raamatus. Lüstras seisavad Paulus ja Barnabas silmitsi surmava kiusatusega, millest neil tuleb üle saada. Issanda Jeesuse Kristuse vägi saab ilmsiks imelise tervendamise läbi ( s 8-10). Suures vaimustuses ning vaimulikus kirjaoskamatuses, tervitavad kohalikud inimesed Paulust ning Barnabast jumalatena. See on misjoniajaloos kriitiline silmapilk. Kui Paulus ja Barnabas oleks kiusatusele järele andnud ning vastu võtnud ( tegelikult Jumalale kuuluva) inimeste kummardamise, siis oleksid nad rajanud lihtsalt veel ühe kohaliku tähtsusega kultuse. Paganate maailm oleks jäänud ilma Kristuse valgusest ning kristluse ajalugu oleks olnud hoopis midagi muud. Jeesuse Kristuse evangeelium omab väge ning mõnikord on selle kuulutajad kiusatuses hakata seda väge eneste omaks pidama. Oma vankumatu meelekindlusega muudab Paulus ohtliku olukorra võimaluseks veel enam evangeeliumi kuulutada ( s 15-18). Ennastsalgav vaimne valvelolek on evangeeliumile ustavaks jäämise põhialuseid.
Tänase teksti ülejäänud osas näeme Paulust ning Barnabast jagamas oma kogemustest õpitud tarkust. Ja see on tõsi, et isiklik misjonikutsumine on ühtlasi ka vahend meie endi jätkuvaks õppimiseks ning kasvamiseks. Misjoneerimine on teekond ja Jeesus on tee. Kuulutades püsime Temas, kes on Valgus, ning nii saab valgustatus misjoneerimise lahutamatuks osaks.
Tänases tekstis on Pauluse põhilised teesid:
a) raskuste talumine on loomulik osa vaimulikust kutsumisest, b) on vajalik delegeerida vastutust ning kaasata kohalikke juhte koguduste rajamisel, c) on vajalik jagada kuulutstöös saadud kogemusi ülejäänud Jumala rahvaga ( s 27). Misjon on Jumala väe jätkuv voolamine Tema rahvale ja tagasi.
Minu vaimulik küpsus on maailma meelituste ja kiitusega pandud enam proovile kui selle vaenulikkusega.
Selle kommentaari autor: Valson Thampu