Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Pt 2:1-10
Hoiatus eksiõpetajate eest1Aga rahva seas oli ka valeprohveteid, nõnda nagu teiegi sekka tuleb valeõpetajaid, kes vargsi toovad sisse hukutavaid eksiõpetusi ja salgavad ära Issanda, kes on nad vabaks ostnud. Nad tõmbavad iseeneste peale äkilise hukatuse.
2Ja paljud järgivad neid nende kõlvatuses ning nende tõttu teotatakse tõe teed.
3Ja ahnitsedes püüavad nad teid võltside sõnadega ära osta. Nende mõõt on ammu juba täis ja nende hukatus ei tuku.4Jah, Jumal ei säästnud patustanud ingleidki, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse kinnipidamiseks kuni kohtuni.
5Ta ei säästnud muistset maailma, vaid, saates jumalakartmatute maailma peale veeuputuse, kaitses üksnes õigusekuulutajat Noad ning tema omasid, kokku kaheksat;
6ta muutis tuhaks Soodoma ja Gomorra linnad, mõistes need hukka hävinguks ja pannes hoiatustähiseks tulevastele jumalakartmatutele.
7Ta kiskus hukatusest välja õige mehe Loti, keda kõlvatud inimesed vaevasid oma liiderliku eluviisiga,
8sest nende seas elades ning kõike seda nähes ja kuuldes oli see õige piinanud oma õiglast hinge päevast päeva ülekohtuste tegude pärast.
9Nii oskab Issand küll jumalakartlikke kiusatusest välja kiskuda, ülekohtusi aga nuhtlemiseks kinni pidada kohtupäevani.10Iseäranis nuhtleb Issand neid, kes rüvedas himus elavad lihaliku loomuse järgi ning põlgavad Issanda valitsust. Need on jultunud ja ennast täis ega põrka tagasi teotamast kirkuseingleid,
2.Tm 2:15 on Pauluse karmi hoiatuse taga julgustus Timoteosele olla selline õpetaja, kes korrektselt edastab tõesõna. „Püüa hoolega osutuda Jumala ees kõlblikuks töötegijana, kel pole tarvis häbeneda, kes tõe sõna kuulutab õigesti.“ On tõsi, et kristliku koguduse esimestest päevadest peale on ikka olnud õpetajaid – kes on kogudust juhtinud tõest eemale. Ka tänapäeval on arvukalt näiteid oma aluse ja mõju kaotanud kogudustest, sest nende juhid on eelistanud manipuleerivat õpetamise ning juhtimisstiili.
Tegelikult antakse neile kes igal pühapäeval kantslis õpetamiseks seisavad – tohutu usalduskrediit. Aga: koos suure võimuga tuleb ka suur vastutus.
Ka suured õpetajad võivad hävida. Meil tuleb kindlustada – et me ei hävi koos nendega. Äratundmise lihtsustamiseks nimetab Peetrus järgmised valeõpetajate tunnused:
1) nende õpetus on pigem lammutav/ hävitav kui kogudust ülesehitav
2) nende järgijate käitumine toob krisltastele häbi, mitte ümbritsevate inimeste tunnustust ( vt Ap 2:47)
3) Neid motiveerib isiklik kasu mitte kogu südamega teenimine ja sulasehoiak nagu Peetrusel ( vt 1Pt 1:1)
Peetrus ei koonerda karmide sõnadega nende kirjeldamisel:
Nad on „valeõpetajad“, nad õpetavad „hukutavaid eksiõpetusi“ ning järgivad „kõlvatuid viise“, „kasutavad ära oma järgijaid“ - nende ainuke saatus on hukkamõistmine.
Praeguses postmodernistlikus maailmas tundub taoline keelepruuk lausa kohatu. Kõigil on ju eesõigus omaenese arvamuseks – ning iga arvamus on võrdväärne teisega. Oleme ju kõik teekonnal? Kes võib siis võtta õiguse otsustada kes on õige kes väär? Peetrus ei kuulunud postmodernistide hulka! Tema teadis et valeõpetajaid ootab hävitus ning seda ta ka kuulutas.
Miks olid apostlid tõest eksimise suhtes nii ägedad? Sest teadsid et vaid ehtne tõde tõi inimesele täisvabaduse! Kõik muu oli viimselt veel suurem sidumine. Valeõpetajad lubasid kiiret kasu, kuid selle hind oli igavene häving.
Selle kommentaari autor: APÜ