On suur rumalus Jumalast antuga hoolimatult ringi käia. Ning see selgitab Pauluse jõulise sissejuhatuse Galaatia kirjas. Kõigepealt aga peame aru saama, et kui Paulus kasutab nii kreeka kui juutide tervitust – armu ja rahu ( s 3) – mõlgub tal meeles palju enam kui lihtsalt meeldivuste ütlemine. Nii nagu kristlik kuningas Miidas – isegi kõige tavalisemad asjad muutuvad tema käes evangeeliumi-kullaks.
Nagu edaspidi näeme, teab Paulus üsna palju Jumala mõõtmatu armu kohta. Tema elus oli see muutnud kõik. Ja mis on selle armu sisu? Shalom. Juutide poolt kaua kõrgelt väärtustatud Jumala eshatoloogilise rahu ootus – milles leiavad lahenduse surma, kohtumõistmise ja saatuse küsimused ning Jumal seab asjad taas maa peal korda võimaldades inimesel olla tegelikult tema sõber (Js 57:14–21).
See rahu, mida Pauluse tervitus rõhutab, tähendab et Jehoovalt tulev rahu ei ole enam mitte ainult lootus, vaid käesolev reaalsus kõikide jaoks – sealhulgas ka paganatele – kes oma usu ning usalduse Jeesusele asetavad „kes andis iseenese meie pattude eest“ ( s 4).
Meil aga on selle anni vastuvõtmisega probleem. Kas see ikka tõesti on ilma hinnata antud? Kas Jumal tegelikult ka võib nii lahke olla? Ehk oleks ikkagi targem korjata oma kontole arvestatav hulk häid tegusid juhuks, kui Jumal peaks siiski oma meelt muutma. Galaatlaste jaoks väljendus see kiusatuses lisada mõningad käsud evangeeliumile. Siin on tegemist esimese kristliku hereesiaga ning see selgitab miks just kirjas galaatlastele muutub Paulusele omane tänulikkus ja palve hoopiski kriitikaks ja isegi mitmekordseks needuseks ( s 6-9). Sest vaatamata nende reeglite näilisele vaimulikkusele – seadsid need „eriosad“ kahtluse alla Jumala usaldusväärsuse, hävitades evageeliumi vabaduse – pakkudes asemele koormavat kohustuste täitmist.
Ometi on arm ainus asi mis meid päästa saab ning Paulus keeldub igasugustest lisadest mis muudaksid seda sõnumit. Ta on veendunud, et arm on ja jääb ainsaks mis meid aitab algusest lõpuni. Ainult selles leiame rahu ning me ei tohi seda iial unustada.