On nii oluline ennast tunda. Selles Johannese tunnistuses (s 19), mis on esimene suurem tunnistus Jeesusest, asetatakse suur rõhk Johannese eneseteadvusele. Salmis 20 korratakse: ta tunnistas ega salanud, ta tunnistas "Ma pole Kristus!". Kaks korda kinnitatakse, et ta tunnistas, ja lisaks, et ta ei salanud – seda võib-olla nende juutide pärast, kes arvasid et Johannes on Messias. Niisugustest juutidest on juttu Ap 19:1–7, kuigi Johannese surmast on siis juba palju aega möödas (vt ka Ap 18:25). Kuid salmi 20 peamine mõte on, et Johannes on täielikult veendunud selles, et ta on Messia eelkäija, ning see tähtsate usutegelaste grupp Jeruusalemmast ei saa kuidagi tema veendumust kõigutada. Julgelt ja selgesõnaliselt ütleb Johannes, kes ta on, ning määratleb lisaks ennast hüüdja häälena, viidates Jesajale (Js 40:3). Ei mingit võltsalandlikkust ega enese tähtsaks tegemist, see on lihtsalt alandlik teadlikkus oma kutsumusest.
Jeesus ütles, et Johannes on suurim inimolend, kes on kunagi sündinud (Mt 11:11). Osa tema suurusest seisneb tema erilises alandlikkuses – võib-olla on see isegi tema suuruse alus. Püha Teresa on öelnud, et Jumalale näib meeldivat alandlikkus oma teenrites rohkem kui ükski teine omadus. Miks? Sest alandlikkus avab meie kõrvad teda kuulma, sest me ei püüa enam teiste heakskiitu ega karda kriitikat. Alandlikkus vabastab meid teda teenima, sest me pole enam hirmul inimeste arvamuse pärast ega karda rumalaks jääda või tagasilükatud olla. Alandlikkus laseb meil rõõmu tunda, sest oleme valmis kõigeks, mis Jumal saadab, isegi valu tundma. Alandlikkus laseb meil armastada teda, sest me armastame end täpselt sellistena nagu ta meid lõi, ilma pingutuse ega protestita.
Mõned inimesed arvavad, et on vale ennast armastada. Kuid seda on just vaja, sest sellega saab mõõta meie armastust teiste suhtes: Mt 22:39. Johannes kindlasti armastas ennast: millise rõõmuga ta teatab, kes ta on, ja annab tunnistuse oma Issandast!