Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 44:20-30
Jeremija manitsus juutidele Egiptuses20Siis Jeremija kostis kogu rahvale, meestele ja naistele, kogu rahvale, kes temale nõnda oli vastanud, ja ütles:
21"Eks see olnud suits, mida te suitsutasite Juuda linnades ja Jeruusalemma tänavail, teie ja teie vanemad, teie kuningad ja teie vürstid ja maa rahvas, mida Issand meenutas ja võttis oma südamesse,
22nõnda et Issand enam ei talunud teie kurje tegusid, jäledusi, mis te tegite, ja nõnda sai teie maa varemeiks, hirmutuseks ja needuseks, elanikest tühjaks, nõnda nagu see tänapäeval on.
23Sellepärast et te suitsutasite ja tegite pattu Issanda vastu ja et te ei kuulanud Issanda häält ega käinud tema Seaduse ja määruste ning tunnistuste järgi, sellepärast on teid tabanud see õnnetus, nõnda nagu see tänapäeval on."
24Ja Jeremija ütles kogu rahvale ja kõigile naistele: "Kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes olete Egiptusemaal!
25Nõnda räägib vägede Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Teie ja teie naised olete rääkinud oma suuga, olete viinud täide oma kätega ja olete öelnud: Me teeme teoks oma tõotused, millega me oleme tõotanud suitsutada Taevakuningannale ja valada temale joogiohvreid. Pidage siis kindlasti oma tõotusi ja tehke oma tõotused teoks!
26Seepärast kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes te elate Egiptusemaal: Vaata, ma olen vandunud oma suure nime juures, ütleb Issand, et minu nime ei nimetata enam kogu Egiptusemaal mitte ühegi Juuda mehe suus, kes võiks öelda: Nii tõesti kui Issand Jumal elab!
27Vaata, ma olen nende pärast valvel õnnetuseks, aga mitte õnneks; ja kõik Egiptusemaal olevad Juuda mehed hukkuvad mõõga ja nälja läbi, kuni neile on tulnud lõpp.
28Aga mõõga eest pääsenud pöörduvad Egiptusemaalt tagasi Juudamaale väikesearvuliselt; siis kogu Juuda jääk, kes on tulnud Egiptusemaale võõraina elama, saab teada, kelle sõna on tõeks läinud - minu või nende.
29Ja see olgu teile tähiseks, ütleb Issand, kui ma teid nuhtlen siin paigas selleks, et te teaksite, et mu sõnad teie kohta lähevad tõesti täide teile õnnetuseks:
30Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan Egiptuse kuninga, vaarao Hofra, tema vaenlaste kätte, nende kätte, kes püüavad tema elu, nõnda nagu ma andsin Juuda kuninga Sidkija Paabeli kuninga Nebukadnetsari kätte, kes oli tema vaenlane ja ähvardas tema elu."
Esimeses pooles võib lugeda sõnumit, mille Jeremija sai Jumalalt oma rahva jaoks.
Sõnum jaguneb 3 osaks:
Salmid 1-6 on meeldetuletus sellest, mida Jumal oli teinud Juudas.
Salmid 7-10 on etteheide selle kohta, mida juudid tegid Egiptuses.
Salmid 11-14 on kohtuotsus sõnakuulmatuile.
Sellele selgele sõnumile järgnes rahva vastus. Kõik see, mida Jumal oli rääkinud prohveti kaudu, ei suutnud murda nende kangekaelsust. Neil oli veider arusaam, et kõik nende raskused kodumaal algasid kuningas Joosija usupuhastusega, kui ta kaotas ebajumalate kummardamise (vt 2Kn 22 ja 23 ). Enne seda, kuningas Manasse ajal, oli Ašera teenimine Juudas üldlevinud. Nüüd otsustasid nad uuesti pöörduda selle poole, tõugates ära Jumala sõna ja toetudes omaenda tõekspidamistele. See oli allakäik, teadlikult valitud õnnetusetee.
Peatüki teises, käesolevas osas kõneleb Jumal veel kord ja seda viimast korda oma tõrkuva rahvaga. Kui tulevad need karistused, millest Jumal on rääkinud, siis selgub, kelle sõna on tõeks läinud: kas rahva oma, kes ootas oma valikust paremust, või Jumala sõna. Jumal kuulutas ette, et Tema nimi kaob juutide suust Egiptuses. Tänapäeval on leitud papüürus, mis tõendab, et sada aastat pärast neid sündmusi oli Assuanis juutide koloonia. Need olid ilmselt juudid, kes olid pärast Nebukadnetsari rünnakut ellu jäänud. Neil oli aga segausk, kus Jahve kummardamine oli segatud Egiptuse jumalatega.