Miks suudad samastuda selle looga? Milliseid tundeid see sinus äratab? Millise vahe toob loosse Jeesuse tulek? Mida arvad, kas jüngrid oli rõõmsad selle kogemuse üle?
Vee kujundid Pühakirjas viitavad sümboolselt enamasti hirmude ületamisele, sest juutide jaoks sisaldus veekogudes kardetav vägi. Samale väele mõeldi ka näiteks uude ajastusse astudes, või Punast merd ületades või Jordani jõest üle minnes.
Jüngrid olid Jeesusega koos olles mitmes mõttes otsekui Ameerika mägede atraktsioonil. Iial ei teadnud nad, mis järgmiseks juhtub või mida üldse võiks oodata. See nõudis neilt tema armastuse ning mõistmise usaldamist, ja tema väe usaldamist.
Läbi selle katsumuse pidid nad mõistma, et Jeesus oli see kellel oli vägi - mitte nemad. Jeesuse kohalolu on see mis muudab kogu olukorra. Tema on see kes astudes hirmutavaisse tingimustesse, olukordadesse milled ta ehk ise oli kujundanud - ütleb “ärge kartke, see olen mina” (s 20). Jüngrid olid just olnud tunnistajaks leibade paljundamise loos, kuid neil oli tarvis veelkord kogeda tema väge mis on ka üle loodusjõudude - kui ta seal veepeal kõndides nende poole sammus.
Asjad mis meid hirmutavad võivad olla elu tavalised tõusud ja mõõnad. Või ka uude vastutusalasse ja -ajastusse sisenemine. Vähemalt üks kommentaator võrdleb jüngreid kes väljas loodusjõudude pillutada on, kui metafoori tänapäevasest lääne ühiskonna kirikust. Paljud kogudused on kaugeneud inimeste argielu probleemidest, püüdes ise, ilma Õpetajata omale teed rajada. Kasutades tavapäraseid edasiliikumise meetodeid, ei jõua nad aga kuidagi edasi, eriti siis kui tuleb seista silmitsi vastupanu ja apaatia tormidega
Võibolla et see on kirikule liiga karm hinnang, ometi on tõsi noo üksikisiku kui organisatsiooni jaoks see, et Jeesus paneb meie usu prrovile selleks, et kasvatada meie sõltumist temast ning muuta meie usk küpsemaks. Ja just sellepärast võime oma katsumuste ja kogemuste üle rõõmustada - kasvõi ainult tagantjärele.