Kujutle, et palverännak on läbi, teekond lõpetatud ja pidustused peetud. Enne pikka koduteed on palverändurid viimast korda templis, et jätta hüvasti. Nende palverännak on olnud elumuutev kogemus, sest nad pole tulnud ainult suurt linna vaatama, vaid ka ülistama. Nad nägid preestreid valmistumas järgmise päeva jumalateenistuseks ja võisid omaette mõelda, mis tunne võiks olla teha seda kogu aeg. Võib-olla nad kadestasid preestreid asjata, teadmata kuidas ülistus võib rutiinseks muutuda, kui sellega tegeldakse päevast päeva. Paljud lugejad teavad, et pole kerge hoida tuld hinges, kui oled kutsutud olema professionaalne kristlane. Siiski hindavad palverändurid preestrite pidevaid palveid inimeste eest. Kui nad ainult teaks, et iga jumalateenistuse taga on raske töö, mis on nähtamatu ja tunnustamatu, aga mille puudumist võib kohe märgata.
Kõik tööd ja ka kõik kristlikud elukutsed on täis ülevaid ja madalaid hetki, ja nad kõik vajavad pühendumist. Laulda laule öösel on rohkem jonni kui au asi. Kui iisraeli ülistajad julgustasid leviite, said nad õnnistuse osaliseks. Preestrid palusid, et Issand õnnistaks rändureid, kui nad asusid teele mäest alla, tagasi oma koju. Julgustav on näha sellist juhtide ja inimeste vastastikust toetust. Miks on tihti nii, et selle asemel, et hinnata neid, kes meid teenivad ja soovivad meid üles ehitada, me hoopis kritiseerime neid. Kui armas see on, et need psalmid lõpevad üleskutsega ülistada. Sest lõppude lõpuks on palverännaku kogu mõte oma sõnade ja tegevusega Jumalat ülistada.