Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:43-59
Jeesus kõneleb tõelisest leivast43Jeesus vastas neile: "Ärge nurisege endamisi!
44Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.
45Prohvetites on kirjutatud: Siis on nad kõik Jumalalt õppinud. Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde.
46Mitte keegi ei ole näinud Isa peale selle, kes on Jumala juurest; see on näinud Isa.
47Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes usub, sellel on igavene elu.48Mina olen eluleib.
49Teie esiisad sõid kõrbes mannat, ja surid.
50See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene sellest sööks ega sureks.
51Mina olen taevast alla tulnud elav leib. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha; ma annan selle maailma elu eest."52Sellest tõusis juutide keskel suur tüli. Nad küsisid: "Kuidas saab tema anda meile süüa oma liha?"
53Jeesus ütles neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.
54Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval,
55sest minu liha on tõeline roog ja minu veri on tõeline jook.
56Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse.
57Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi.
58See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti."
59Seda ütles Jeesus Kapernauma sünagoogis õpetades.
Kas mõte kellegi liha söömisest tekitab sinus vastikusetunde? Jeesuse kuulajates, kes olid oma jumalateenistuse paika kogunenud, tekitas see igatahes õudust (s 52) samamoodi nagu ka mõte vere joomisest mis neile oli käsuseadusega keelatud.
Ometi Jeesuse sõnul just seda teevad tema järgijad kui nad oma tegudes väljendavad oma usku - see on tegevuse metafoor, mille kaudu “võetakse Jeesust” enese sisse.
Augustinus on ütelnud: “Uskuge, ja te olete söönud”. Uskumine (s 47) ja söömine (s 51) on kaks viisi mille abil saam väljendada omapoolset vastust Jumala kutsele järgida teda. Mõlemad sisaldavad eneses ka igavese elu tõotust (s 40,51). Kui Jeesus teist korda kasutab sõna “sööma” (s 54) - siis tähenduses “söö naudinguga”. See on tõeline pidusöömaaeg.
On oluline märgata et kui Jeesus kasutab siin sõna “liha”, siis mmenutab ta meile ka oma füüsilise lihakssaamise reaalsust. Tema ihu oli samasugune kui meie oma, kõige juurdekuuluvate segaduste ja vajadustega. Ja samamoodi kui Jeesuse siia maailma tulek oli lõpetatud tegu (s 51), võib meie usutegu temase uskumisel olla lõplik. Tegusõnade vormid mida Jeesus siin kasutab rõhutavad tegevuste lõpetatust. On õige kui valmistame oma südameid armulauaks tunnistades oma patte ning võttes vastu andeksanmise, kuid võime samas olla ka kindlad et Jumal on meid vastu võtnud. Neis Jeesuse sõnades Jumala jõustavast väest, on lohutus. Jumal on see, kes meid enese poole tõmbab. Iial ei suudaks me teda leida iseeense väest. Ja see kinnitus on kindel kui kalju - tema on see, kes ei lase meist lahti!
On tähelepanuväärne, et Jeesus rääkis need sõnad suhteliselt vara enne Viimase Õhtusöömaja toimumist, kus ta andis oma järgijatele lihtsa tseremoonia mille kaudu teda mälestada. Jeesus teadis mis tulemas oli, isegi kui tema jüngrid olid õndsas teadmatuses peatselt toimuvast ohverdustunnist. Me saame aga kujutleda varakristlaste erutust kui nad nad neid sõnu esmakordselt kuuldes tundsid need ära kui sõnad mis sidusid neid viimase lauaosadusega koos Jeesusega.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer