Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:60-71
Jüngrite usk pannakse proovile60Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: "See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?"
61Aga Jeesus, kes sisimas teadis, et ta jüngrid selle pärast nurisevad, ütles neile: "Kas see ärritab teid?
62Aga mis on veel siis, kui te näete Inimese Poega üles minevat sinna, kus ta oli enne?
63Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.
64Kuid teie seas on mõned, kes ei usu." Jeesus teadis ju algusest peale, kes on need, kes ei usu, ja kes on see, kes tema reedab.
65Ja ta ütles: "Seepärast ma olengi teile öelnud, et keegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa."66Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.
67Siis ütles Jeesus neile kaheteistkümnele: "Kas teiegi tahate ära minna?"
68Siimon Peetrus vastas talle: "Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad,
69ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha."
70Jeesus vastas neile: "Eks ma ole teid kahtteistkümmend välja valinud, ent üks teie seast on kurat."
71Aga seda ta ütles Juudas Iskarioti kohta, sest see kavatses teda reeta, üks neist kaheteistkümnest.
Tänases lõigus on huvitav kõrvutamine. Jeesus käsitleb siin paradoksi, mis oli olnud aastaid tema kuulajate elu osa: Temal on igavese elu sõnad (s 63) ja ta kutsub kõiki ilma hinnata sellest osa saama ( s 37). Ometi aga kordab ta ka (s 65), et ainult need keda Jumal on kutsunud, saavad tulla. Üks post-modernse aja ratsionaalse mõtlemise kriitika eeliseid on, et suudame päris hästi elada koos paradoksidega oma suhtes Jumalaga, kes on väljaspool inimlikku olemist ning meie limiteeritud ajapiire. Mineviku lääne mõtlejatel oli sageli raske tunnistada, et meie koht selles universumis mõjutab palju seda, kuidas me mõtleme ajast ja kausaalsusest. Tehti palju kurja sundides inimesi valima vaba tahte ja ettemääratuse vaidluses - just nagu Jumal poleks teadnud, mida tegi kinnitades mõlemat tõde.
Sõna “paradoks” aitab, sest meenutab meile et me ei püüa leida reaalsust mingis õnnestavas keskkonnas, vaid võime jääda nende kahe tõe vahelise pinge juurde, mida mõlemat Pühakiri toetab korduvalt. Olukorda pastoraalselt käsitledes, palun inimestel kujutleda väravat, millele on graveeritud Jeesuse sõnad “Tulge minu juurde”. Kuid kui nad sellest väravast tema kutse peale on sisenenud, võivad nad tagasivaadates näha sissepoole graveeritud sõnu: “Isa on teid kutsunud”. Usaldame ju viimselt oma mineviku, oleviku ja ka tuleviku Jumala kätte, kes meid on kutsunud. Ja nii jõuamegi nende väljakutset esitavate mõistete kõrvutamise juurde.
Johannese 6 peatüki lõpp märgib ühtlasi ka pöördepunkti Jeesuse teenimistöös - kus ta pöörab oma tähelepanu rahvahulakdelt 12 koosneva siseringi peale. Jeesuse järgimise tegelik hind saab ühe enam ilmsiks ning isegi mitte kõik nn “jüngritest” ei ole valmis selle teekonna jätkamiseks. Nad küll kutsusid teda Õpetajaks, kuid veelgi olulisem oli tema mõistmine. Just siin kasutab Peetrus ilmselt esimest korda kreekakeelset süna “kyrie”, mis tähendab “Issand” - tiitlit, mida hakati suuremal määral kasutama alles peale Jeesuse ülestõusmist. Kasvava selgusega selle kohta, kes Jeesus tegelikult on ning milline on tema ootus nende eludele, kasvas ka jüngrite kuulekus ja austus, muutudes neile olulisemaks kui doktrinaalsete vaidluste kenasti pakendatud lahendused.
Issand on kõige tähendusrikkam aga ka nõudlikum tiitel millega Jeesust saab nimetada.
Selle kommentaari autor: Steve Motyer