Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 39
Inimese elu on üürike1Laulujuhatajale: Jedutuuni jaoks; Taaveti laul.
2Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees.
3Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks.
4Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.
5Issand, anna mulle teada mu elu ots ja mu päevade mõõt, et ma tunneksin, kui kaduv ma olen.
6Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti. Sela.
7Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.
8Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksnes sinu peale!
9Kisu mind välja kõigist mu üleastumistest, ära anna mind jõledate teotada!
10Ma olen vait ega ava oma suud, sest sina tegid seda.
11Kõrvalda mu pealt oma nuhtlus; su käe vaenust ma lõpen ära!
12Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk. Sela.
13Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad!
14Pööra oma pilk minust eemale, et mu meel saaks rõõmsaks, enne kui ma lähen ära ja mind ei ole enam!
Psalmi põhirõhk on inimese kaduvusel, tema olemusel ning kohal Jumala ees. Kuningas Taavet toob laulus välja tähelepanekud, mis põhinevad tema isiklikel kogemustel inimese elu ja tema tegude seostest.
Taavet näeb, et inimesed on mattunud oma eesmärgi saavutamise püüdluste ja tegemiste alla, hõivatud argipäeva askeldustest nõnda, et on unustanud Jumala, iseenese koha loodu keskel ja igaviku, igaviku, mis seisab ees igal inimesel – ühtedele eluks, teistele hukatuseks. Kuningas Taavet mõistis, et oodata-loota omaenese “käsivarre” peale, omaenda õiguste ja püüdluste peale, ilma et antaks kohta kõiges ja kõikjal valitsevale Jumalale, kõige loojale – see tähendab elada ilma rahu ja heaoluta siin maa peal, kus oleme võõrad ja majalised, elades vaid ajutiselt (vt 1Pt 2:11). See tähendab rahu puudumist igavikuski, mille mõiste ilma Issandata meile ainult teadmatust ja hirmu võib tekitada.
Taavetil tuli oma eluaja jooksul üle elada raskeid katsumusi ja teha tähtsaid valikuid, mida ta tegi kas koos Jumalaga või ilma Temata. Psalmis valab kuningas välja oma läbielatu, kahetsedes hetki, mil ta on olnud Issandata (s 8, 9): ta tunnistab Jumala ülevust, Tema positsiooni enese üle ja tõdeb, et vaatamata oma inimlikule jõule ei suuda inimene elada Jumalat ignoreerides (s 12). Taavet paneb oma lootuse üksnes Jumala peale, sest ka selles on tal omad kogemused...
Selle kommentaari autor: APÜ