Issand kutsub Paabeli vaenlasi linna kallale ja üleskutsele järgnebki kohe vaenlaste tulek. Tulemus on ootamatu. Võim, mille löökide all kord kogu maailm värises, on nüüd vaenlaste poolt puruks löödud. Kuid Paabeli langemine ei ole juhuslik võit. Paabeli tõusmine maailmavalitsejaks, täitmatu kihk võimu järele tõi kaasa ka tema inimliku uhkuse ja ülbuse tõusu. Seetõttu ongi Jumala kohtumõistmine saanud hädavajalikuks. Paabel ei ole arvestanud Issandaga. Issand aga avab nüüd oma relvakambri ning toob välja sajatuse relvad, et kui Paabel ei osanud enne arvestada Jumalaga, siis ehk peale sellist katastroofi küll.
Jeremija kaebles kord Jeruusalemma ja templi saatuse üle: kuidas küll istub üksinda see kord nii rahvarohke linn! Sest Jeruusalemma häving oli vaga juudi jaoks mõistusevastane sündmus.
Jumal oli ju nemad ometigi kõikide rahvaste hulgast välja valinud, tõotanud Iisraeli armastada. Võib-olla oli see kasvatanud ka Iisraelis väära enesekindlust: meile ei saa ju midagi juhtuda! Püha linna häving aga sundis sellist mõttelaadi redigeerima. Kas ennekuulmatu võib ikkagi juhtuda, et Jumal pöörab oma rahvale selja?
Tõepoolest – see võib juhtuda ja juhtus. Prohvetid mõistavad Iisraeli vangipõlve omalaadse järelemõtlemise ajana. Nüüdne Paabeli langemine aga osutab Jumala rahvale , et Jumal siiski armastab neid, ega ole neid lõplikult hüljanud, sest olukord maailma rahvaste areenil on muutunud. Paabel – mis oli tööriistaks Jumala käes, Püha linna hävitaja, on nüüd kõrvale heidetud. Ja prohveti ees on uus ülesanne – Jeruusalemma asemel alustada nutulaulu hoopis Paabeli pärast: „Kuidas küll on purustatud ja katki löödud kogu maailma vasar!“
Paabeli vangipõlv ei ole viimane kord, mil Jumala rahvas peab üle vaatama oma suhte Jumalaga. Jeruusalemma tempel hävis lõplikult aastal 70 peale Kristust. Olen seisnud Roomas, Kolosseumi kõrval Tiituse võidukaare alla ja vaadanud kivisse raiutud sõdureid, kes kannavad templi sisustust. Lambijalga, hõbepasunaid, suitsutusaltarit - sest Jumal on sõlminud inimkonnaga uue lepingu, kus templit ei ole vaja. Ilmutuse raamatus näeb Johannes püha linna aga templit ta selles linnas ei näe - sest Jumal ei taha elada kätega rajatud hoones vaid iga inimese südames. „Eks te tea et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim!“, ütleb apostel Paulus. Seesama Paulus ütleb ka kirjas roomlastele murega oma sünnirahva pärast: „mul on suur kurbus ja südame lakkamatu valu. Sest ma sooviksin ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased.“ Uue lepingu osalisteks saavad need, kes tunnistavad Jeesust Kristust oma Päästjana. Pauluse sünnirahvas aga lükkas Jumala lepingupakkumise tagasi. Siiski on Paulus lootusrikas: „Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud ja nõnda pääseb lõpuks kogu Iisrael.“ Oluline on mõista, et Jumal on kogu ajaloo Issand. Kristlased on liigagi sageli võtnud enesele õiguse mõista kohut teiste religioonide ja rahvaste üle, on mõistnud ennast äravalitud rahvana, olnud Jumala tööriistaks ja maailma vasaraks, püüdnud lausa vägivallaga levitada kristlikku kultuuri. Aga Paabeli tõus ja langus sunnib meid kõiki tõsiselt järele mõtlema.