Nagu siis nii ka nüüd on traagiline see, kui Jumala Vaimu töö põhjustab Jumala rahva seas lahknemisi. Paulus alustab tuues esile kaks olulist mõtet.
Kõigepealt meenutab ta korintlastele, et kuigi nad kord järgisid kurtummi ebajumalaid - siis Jumal kes Jeesuses sai elavaks - on Jumal kes räägib. Ja Ta ei räägi mitte ainult läbi oma Sõna, vaid ka läbi oma inimeste. Pühakiri õpetab, et need, kes kummardasid ebajumalaid muutuvad ka ise nende sarnaseks - “kel on suu kuid ei suuda rääkida” Jumala tõde ( Ps 115:5-8).
Iisraeli Messiale suunatud ootus oli, et tema puhastab nad nende ebajumalakummardamisest (Js 31:7) ning Jumala Vaimu tulles kõneleb Jumala prohvetlikku sõna (Js 59:21; Joel 2:28). Ja just seda korintlased kogesidki. Jumala Vaim oli muutnud nad elavaiks Kristuses ja põhjustas ka seda et Tema kõne tungis esile nende kõnes ja nende läbi.
Ja ikkagi - nii erutav kui see kogemus neile ka polnud - ei tähenda iga selline tingimata Jumala Vaimu kohalolekut. Sellisel kõnel peab olema sisu. Selline, mis pärineb Pühalt Vaimult on alati kooskõlas tunnistusega “Jeesus on Issand” (s 3). On tõsi, et Jumaa aktiivne tegutsemine on sama eripalgeline kui Kolmainsuse enese keskel esinevad annid, teeenimine ja avaldused - see ei ole kunagi piiratud tegevuste nimekiri. Aga see on alati keskendunud Jeesuse valitsemisele Issandana ja sel viisil ühisele hüvele.
Mõned koguduse seast, võttes passiivseina vastu kirjutatud Sõna, jäävad rahule ainult rahva “kõrvade ja silmade” tervenemisega. Nad peaksid aga meeles pidama, et on olemas ka reaalne kogemus Vaimust, kes meie kaudu räägib Jumala sõna. Teiste jaoks on kogemus kõikemäärav. Me kõik vajame tasakaalu Sõna ja Vaimu jõulise kogemuse vahel, selleks, et viia maailma tunnistus Jeesuse Issandaks olemisest.