Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 12:12-26
Kogudusest kui ihust12Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus.
13Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga.14Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed.
15Kui jalg ütleks: "Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse", kas ta sellepärast ei kuulu ihusse?
16Ja kui kõrv ütleks: "Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse", kas ta sellepärast ei kuulu ihusse?
17Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine?
18Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis.
19Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu?
20Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu.
21Ent silm ei või öelda käele: "Mul ei ole sind tarvis!" või jälle pea jalgadele: "Mul ei ole teid tarvis!",
22vaid hoopis vastupidi - need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud,
23ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust.
24Meie nägusail liikmeil ei ole seda ju tarvis. Kuid Jumal on ihu nõnda seadnud, et ta on andnud puudulikumale rohkem au,
25et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest.
26Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed.
Kui inimesed hakkavad kogema Püha Vaimu tekib 2 probleemi: võistlemine ja ühetaolisus.
Paulus on eelnevas tekstis just rõhutanud, et Vaimu avaldused on väga erinevad ( s 4-11) ja nüüd jätkab ta seda teemat kasutades ihu metafoori. Tema eesmärgiks ei ole argumenteerida andide paljususe ega ka isegi mitte ihu ühtsuse poolt. Vaid, Paulus veenab, et ihu ei saa olla ainult üks asi. Tundub, et korintlaste jaoks oli kõige olulisemaks Vaimu saamise tunnuseks saanud keeltega rääkimine. Sinu ja minu jaoks võib see aga olla õpetamine või ka näiteks ülistamine. Aga ihu ei ole ainult nina või üks suur jalakujuline monstrum. Püha Vaim toob eelkõige esile andide mitmekesisuse, ning seda vastastikuse edendamise võtmes ( Ef 4:7-13).
Kahtlemata, siis kui and ise asetatakse keskmesse võivad need kellel see on, hakata mõtlema et nad on kõrgemal ja eelistatumad kui need kes ei ole nõnda aulised. Ja need kellel siis ei ole parasjagu kõige kõrgemaks kiidetud andi, kogevad end väljatõugatuina. Ometi on igal annil oma koht. Veelgi enam - kuna Jumal on see, kes ande jagab ja täpselt nii nagu ta kellelegi seda soovib, muutub igasugune kiitlemine absurdseks (s 18). Selle asemel peaks meil kõigil olema hool üksteise eest ( Ps 133).
On tõesti nii, et mõned inimesed paistavad enam silma kui teised (s 28)- aga, Jumalal ei ole plaanis olnudki panna meid kõiki sama funtksiooni täitma. Seetõttu - et jääda ustavaks Jumala loomusele tuleb neil, kes on silmapaistvamad erilise hoolega jälgida et nad austavad neid kelle väline au on väiksem (s 23). See on tõesti imeline visioon, eriti meie praeguses maailmas kus võistlemine ning eneseupitamine on jätkuvalt esiplaanil. Milline rõõm oleks olla sellises keskkonnas, kus taolistel suundumustel puudub igasugune mõjujõud!
Selle kommentaari autor: Rikk Watts