Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 15: 35-50
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest35Nüüd aga küsib mõni: "Kuidas siis surnud üles äratatakse? Millise ihuga nad tulevad?"
36Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui ta ei sure.
37Ja see, mida sa külvad - sa ei külva seda ihu, mis peab tõusma, vaid palja iva, olgu see siis nisu või mingi muu vili.
38Aga Jumal annab talle ihu, nõnda nagu ta on tahtnud, ning igale seemnele tema eriomase ihu.
39Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha.
40On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma,
41isesugune on päikese kirkus ja isesugune kuu kirkus ja isesugune tähtede kirkus, sest ka täht erineb tähest kirkuse poolest.42Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles,
43autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles,
44maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles. Kui juba on olemas maine ihu, siis on olemas ka vaimne ihu.
45Nõnda on ka kirjutatud: "Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks." Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
46Kuid esmalt ei ole vaimne, vaid maine, siis alles tuleb vaimne.
47Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast.
48Milline oli muldne, sellised on ka muldsed, ja milline oli taevane, sellised on ka taevased.
49Ja nii nagu me kandsime muldset kuju, nii kanname kord ka taevast kuju.50Aga seda ma ütlen, vennad: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
Põhjus, miks korintlased ülestõusmisest kuulda ei tahtnud tuleb nüüd esile. Nad juba arvasid et on peaaegu inglilaadsed olendid (keeltega rääkimine oli osa sellest) (1Kr 13:1) ning lisaks oli neisse ümbritseva kultuuri poolt sügavale sisse istutatud kahtlus oma ihu suhtes - nad lootsid sellest surma läbi lahti saada. Ja seetõttu tundub neile mõte elustatud laibast täiesti vastumeelne.
See kahtlus nii ihu kui mateeria kõlblikkuse suhtes omab kirikus pikka ajalgug. Selles peegeldub paljude kristlaste järeldus - mis tekib üsna lihtsalt - surematust hingest mis esksisteerib kehast lahus kusagil maailmades väljapool igavikus. Paulus aga on liig piiblikeskne selleks, et sellist viga teha. Tema teab, et kui Jumal ütleb järjest seitse korda, et tema materjal milles maailm loodi - on hea, siis see ka on hea ( 1Ms 1). See loodu siin ei ole loodud hävituseks vaid lunastuseks (Rm 8:18-25). Ja et ihu on oluline osa muust loodust, ka Püha Vaimu tempel, siis on loomulik see et ihu tuleb lunastada. Ning see, et Jeesuse ülestõusnud ihu oli võimalik inimestel näha ja katsuda - kinnitab seda.
Ometi ei ole ülestõusmine sama mis elustamine. Oleme pöördumatult mõjutatud jätkuvast muutumisest. Meie, kes kanname endis esimeses Aadama kuju, saame kandma samamoodi ka teise kuju. Võibolla on pikad aastad Platonismi mõju all pannud meid suhtuma vaimulikku ihusse vastandlike tunnetega. Aga miks? Kui Jeesuse ülestõusmine ning Johannese nägemus taevast mis tuli maa peale on mingigi eesootava tähendusega, kas siis ei või tõsi olla ka see, et algusest peale on meie ihud kujundatud saama kaetud taevaste rõivastega?
Vilets teoloogia toob kaasa halva käitumise. Korintlased, kaugel veel vaimulikest olendeist, olid sedavõrd hõivatud oma tõrkumises ihu headuse ning aulise tuleviku suhtes, et hakkasid oma suhtumisega eemale tõukama seda sama eksistentsi, mille nad parasjagu arvasid end olevat saanud! Paulus aga julgustab neid ja meid: võtke vastu ja elage välja kogu teile määratud olemine, võtke vastu ka sarnasus Kristusega oma ihus!
Selle kommentaari autor: Rikk Watts