Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 15:20-34
Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest20Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest.
21Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu;
22sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.
23Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul;
24ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe.
25Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla.
26Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.
27Sest "Jumal on kõik alistanud tema jalge alla". Aga kui ta ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale selle, kes temale kõik alistas.
28Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges.29Mida teeksid muidu need, keda surnute eest ristitakse? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida surnute eest?
30Ja milleks ma siis olen iga päev surmasuus?
31Ma suren iga päev, nii tõesti kui teie, vennad, olete mu kiitlemine, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
32Kui ma võitlesin metsalistega Efesoses inimese kombel - mis kasu ma sellest sain? Kui surnuid üles ei äratata, siis "söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii"!
33Ärge eksige!"Halb seltskond rikub head kombed."
34Saage täiesti kaineks ja ärge tehke pattu! Jah, mõnel ei ole üldse jumalatunnetust. Seda ma ütlen teile häbiks.
Tänases tekstilõigus selgitab Paulus ülestõusmise tähendust laiemalt. Me ei ela enam olevikus lootes ähmaselt et siiski on olemas ka mingi tulevik. See et Jumal äratas Kristuse surnuist sai aluseks mitte ainult meie ülestõusmisele vaid kogu loodu lunastamisele (Rm 8:18-21). Me oleme nüüd osa tulevikust mille tekkimine on pöördumatult juba saanud alguse.
Ja siit kerkib meiegi ette küsimus: kuidas me siis peaksime nüüd elama? Variante on vaid kaks. Kui ülestõusmist olemas ei ole, siis jääb meile vaid eneselunastus. On traagiline, et paljude kristlaste elustiil ei erinegi mittekristlaste omast (kohati on isegi hullem) - kui asi puudutab elumõnude tagaajamist. Islamiusulised ei süüdista kristlasi päris ilma põhjuseta selles, et kristlased on vaid praktilised ateistid. Jumal meie elus saab sageli koha vaid äärealal. Jeesus hoiatas väga tõsiselt selle maailma murede, aga veel enam rikkuste ja lõbude lämmatava ohu eest (Lk 8:14). On hämmastav kui suurt kahju võib teha “erosioon” uskumises ülestõusmisse (s 33).
Kuid - kui Kristus tõesti üles äratati surnuist, siis on arusaadav miks Paulus elas sellist elu, võideldes isegi “metsalistega” (s 32) evangeeliumi tõe pärast. Millised inimesed peaksime me olema? See ei ole üleskutse fanatismile. See on kutse hoolikale enesevaatlusele ja -analüüsile. Kui Kristus tõusis üles, siis on nüüd kõik muutunud.
Viimaks pöördub Pauluse nende poole, kes ülivaimulikkuse ja tarkuse sildi all püüdsid evangeeliumi “kohandada” tollases maailmas puhuvaile hellenistliku kutluuri tuultele. Vaatamata taoliste inimeste väga vaimulikule keelekasutusele, ei olnud nad paremad kui paganad, täies teadmatuses Jumalast. Ja et inimese teod räägivad ikka kõvemini kui tema sõnad tekib ka meil küsimus: mida “kõnelevad” meie teod täna?
Selle kommentaari autor: Rikk Watts