Nii nagu mõned kaasaegsed kristlased, oli ka korintlaste seas neid, kes eitasid surnute (ihulikku) ülestõusmist. Ilmselt olid nende argumendid erinevad - korintlased tundusid arvavat, et reaalsus on vaid vaimne ning ainult inimhing surematu, keha ei peetud väärtuslikuks (1Kr 6:13); kaasaegse inimese jaoks on aga mõte ülestõusmisest lihtsalt võimatu. Mõlemal juhul on lõpptulemus ikkagi sama: kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei tõusnud üles ka Kristus. Mis iganes tol hommikul ka juhtus, ei olnud tegu ülestõusmisega - ja seega on kogu asi lõpetatud.
Kui aga asjad on nii, satub ohtu kogu Pauluse kuulutuse sisu, vaatamata isegi sellele, et korintlased kogesid Püha Vaimu kaudu toimunud reaalset elumuutust. Kui ülestõusmist tegelikult olemas ei ole, millele siis kristlased üldse loota saavad? Samal kombel haihtuks õhku Pauluse enese usaldusväärsus. Ja kuna ülestõusmise küsimus oli absoluutselt kesksel kohal Pauluse kuulutuses, kuidas saaks keegi üldse veel usaldada ühtegi tema väidet? Hullem veel - Paulus oleks süüdi valetunnistuses Jumala kohta. Kuidas? Ülestõusmist kuulutades väitis Paulus ka , et selle läbi oli Jumal Jeesuse otsustavalt õigeks tunnistanud igas mõttes. See oli Jumala kõlav “jah” Kristuse lunastavale surmale meie eest ning uue loodu algus. Aga kui Jeesust üles ei äratatud, siis Jumal ei teinud seda kõike. Ja siis puuduks meil nii kindlus pattude andekssaamise kohta kui ka igasugune põhjus iial midagi sarnast loota (s 17).
Eilsest tekstist nägime, et Kristuse ihuliku ülestõusmise eitamine oli muutunud trendikaks.
Miski aga ei või kaugemal olla tõest ega ka hävitavam. Paulus näeb siin selgelt seda mida teised ei oska tähele panna. Kui ihulikku ülestõusmist ei ole - ei ole mingit pattude andeksandmist, mingit Vaimu andi, mitte midagi! See on üks neist kohtadest, kus kahtlemine, sekulaarsele skepsisele voli andmine või lihtsalt kõikumine ja ebakindlus võivad osutuda fataalseks, ning osutada mitte-kirstlusele. Kristus tõusis üles, ja ihulikult.
Ja siia ei ole midagi lisada.