Tänased salmid näitavad, miks Jeesus jätkab oma missiooni, vaatamata Galilea külade ükskõiksusele. Ta näeb Isa töötamas oma missioonil, nii et kurvastus (“Häda sullle!”) ja kiitus kuuluvad kokku. Sõnad “Isa, taeva ja maa Issand”(salm 25) näitavad intiimset suhet Loojaga. Jeesuse identiteet ei seisne edus või nurjumises, vaid Tema suhtes oma Isaga.
Isegi Jeesuse inkarneerunud elus on vastastikune sõltuvus. Isa peidab ja ilmutab, kuid Teda ei saa tunda, ilma et Poeg Teda ilmutaks. Siin näeme Jumala missiooni: pääste tuleb Isalt, Poja läbi, Püha Vaimu väes (Mt. 3:16-17). Viimaks ei ole kuningriik mitte ainult Jumala loomingu taastamine, vaid Jumala enda tundmine. Sellepärast on praegune kogemus kuningriigist, ükskõik kui puudulik see on, kaugelt palju väärtuslikum kui ükskõik mis “Johannese ajani” (salm 13).
Isa tundmine tuleb ilmutuse kaudu (Jumala “armulik tahe”), mitte intellektuaalsest võimekusest. See on peidetud tarkade eest, mitte sellepärast, et nad ei saaks seda tunda, vaid kuna nad ei saa seda tunda tänu tarkusele. Me usume selleks, et mõista (Augustine of Hippo, 354–430, and Anselm of Canterbury, 1033–1109 ), mitte vastupidi. Isa ja Poeg tegutsevad, aga need, kellele meeldib maailm sellisena nagu ta on, ei saa seda näha. Isa peitmine ja ilmutamine ei ole suvaline. See on juba tehtud valikute kinnitamine.
Jeesuse kutse tuleb vaevatutele ja koormatutele (korrates “väsitatud ja vaevatud”, 9:36). Tema ike nõuab kõike, kuid on kerge, sest seda kantakse koos Temaga, mitte ainult Tema pärast. See on kerge, sest see on “Temalt õppimine” ning “Tema on tasane ja südamelt alandlik” (vt. ka 2. Kor. 10:1). Nendel, kes kutsuvad teisi Tema juurde, peavad olema samad iseloomujooned.