“Lakkamatu armastus ja tõde saavad teineteisega kokku” (Ps. 85:11a). Need sõnad rõhutavad kahe intsidendi pinget, millega Matteus alustab oma evangeeliumi käesolevat osa. Jeesuse kriitikud arvasid, et Sabbati printsiibi tõde on kaugelt tähtsam kui armastuseakt. On tõsi, et Sabbat on Jumala poolt seatud ja meie jaoks hea. See puhkuse põhimõte on nagu naudiks Looja nädalase töö vilja (1. Ms. 2:2-3). Samuti on puhkus vabanemine mõtteviisist, et suudame saavutada omaenda majandusliku sõltumatuse – õppetund, mille heebrealased pidid omandama kui neid toideti kõrbes mannaga (2. Ms. 16: 15-26). Meil võib olla vaja juhtnööre, mis aitavad meid oma eludes puhata Jumalas, kuid reeglid, mis lähevad üle armu praktiseerimisest, lähevad liiga kaugele.

Lakkamatu armastus on nähtav selles kui Jeesus lubab oma näljastel jüngritel noppida viljapäid söömiseks (salm 1), nii nagu Taavet varustas oma mehi (salmid 3 ja 4) ning andes eesõiguse kuivanud käega inimesele (salm 13). Võtmepõhimõte on, et Jeesus ise on hingamispäeva isand ning Tema ise toob kokku lepinguhalastuse lepingukuulekusega. Juutide jaoks oli Sabbati pidamine, nii nagu ka ümberlõikamine ja ohver, mõeldud nende lepingujärgse tänu ja Jumalast sõltumise väljendusena. Probleem tõusis siis kui nad arvasid, et taolisi tegusid sooritades ei vajanud nad enam armu.

Nii nagu meie lapsed kasvades võtavad järk-järgult enam vastutust oma elu eest, püüame neid õpetada, lastes neid näha ja tunda oma valede valikute tagajärgi. Kuid nagu variserid võime mõnikord muutuda karmiks ja tundetuks väga heade põhimõtete tagaajamisel. Jeesus ei pannud tõde tühistama kuulekust lepingule, kuid ütles, et neil on vaja oma mõtteid avardada, et näha suuremat tervikut. Siis kui meil on vaja tarkust leidmaks tasakaalu tõe ja armastuse vahel, peame küsima: “Mida teeks hingamispäeva Issand?”