Paljud tõlked panevad tänase kirjakoha eilsega sama pealkirja alla. Jällegi näeme neid, kes on Jeesuse väe pärast kadedad (nad eeldasid, et ta suudab tervendada!) otsimas võimalust teda süüdistada. Jällegi seadusekohane ja ennastrahuldav arusaamine kohustusest pidada sabbatit üles kaalumas kaastunnet. Sel korral kinnitab Jeesus oma hingamispäeva isandaks olemist imega, mis võimaldab kuivanud käega mehel naasta täisväärtuslikku ellu (ning võibolla annab talle uue võimaluse töötamiseks ja enesest lugupidamiseks.) Kuid samuti kasutab Jeesus võimalust astuda vastu variseride valele arusaamisele iga inimese väärtusest (salm 12). Markus räägib meile (Mk. 3:5) Jeesuse vihatundest ja meelehärmist, kuna variserid asetasid inimese vajaduse vastu religioosse stabiilsuse.
Õieti-elamine (õigus) ja terviklikult-elamine (rahu) kuuluvad kokku, nagu psalmist meile meenutab (Ps. 85:11b). Peamine põhjus hingamispäeva pidamiseks on meie terviklikkus nii, et me ei saa erinevat ajastut põhjuseks tuues vaidlusest kõrvale hoiduda. Jeesus on ikka hingamispäeva isand ning näitab meile Jumala armu, mis teeb meid terviklikuks. Meie jaoks on tõeliseks küsimuseks, kuidas leida rahu oma igapäevaelus. Ometigi ei julge me väita, nagu sõltuks terviklikkus alati füüsilisest heaolust. Meie kogemus näitab meile, et tervenemine ei toimu alati ime läbi, ehkki Jumala arm on alati piisav, isegi nõrkuses (2. Kor. 12:9). Arm paistab igapäevasuses sageli samamoodi välja kui vaatamisväärsetes olukordades, sest iseloom ilmub ja küpseb just raskustes. Eugene Petersoni parafraseering Pauluse teenimiskutsele teeb selle seose igapäevasega väga selgeks. “Võta oma igapäevane, tavaline elu – magamine, söömine, tööl-käimine ja kõik muu – ning aseta see ohvrina Jumala ette.” (Rm. 12:1)