Tagasivaatamine “vanadele headele aegadele” teeb inimese enamasti nostalgiliseks. Edasivaatamine aga, uskudes et “parim on alles ees” annab lootust ning paneb edasi pürgima. Täpselt samaoodi nagu mõnikord sa ei märka kui pimedaks on tuba muutunud enne, kui tuli pannakse põlema, ei märka me kui tühiseks meie ühiskond on muutnud enne, kui Jumala sotsiaalne ideaal sellest, milline ühiskond olema peaks, pole sellega kõrvuti pandud.
Jesaja hoolib väga palju oma ühiskonna seisundist ning igatseb selle keskmesse Jumala uut ühiskonda, kus valitseks rahu. Rahu aga ei saa olla seal kus puudub õiglus, ning Jesaja prohvetlik vaade paljastab teravalt ja halastamatult rahva ebajumalateenistuse, materialismi ning religioosse kergeusklikkuse. Ei ole võimalik ehitada midagi püsivat kehvale vundamendile - ei üksikisiku, kiriku ega rahva elus. Väga sageli on kõigepealt tarvis hoopis mahakiskumist ja murdmist enne, kui mingit uut korraldust saab rajama hakata.
Ja meie Issand ei kõhkle seda tegemast. Selline on tema tee alati olnud. Ka Jeesusel oli kõigepealt vaja seista silmitsi jumaliku kohtumõistmisega patu üle.
Kuid igasugune muutus peatub kui -nagu siis, nii ka nüüd - ei ole täpsustatud selle vajadust ning olemust kõikides detailides. Väga sageli oleme ebamäärased ja pinnapealsed, märkides asju mis peaksid muutuma; prohvetid aga ei kõhelnud kunagi ette võtmast konkreetseid objekte - ebausku, ebajumalateenimist, uhkust ja ahnust. Seal kus inimesed ei võta midagi ette, sekkub Jumal, ülekaalukalt ning vapustavalt. Ta purustab kõik tõkked nagu oleksid need vaid õlgedest, ning paljastab inimese uhkuse kui palja tuuleõhu (s 12-18). Sellisel päeval paljastatakse ka inimese võlts enesekindlus, ning tema uhkeldavaid ja paradeerivaid samme asendab siis kiire põgenemisjooks.
Avades tulevikusüdmusi Jesaja hoiatab, selleks et rahval oleks aega läbi viia muutused praegu, enne kui on liiga hilja. Ettekuulutatud kohtumõistmine on võimalus armu saamiseks - kuid tegutseda tuleb praegu!