Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Anna Jumalale tema koht

Teisipäev, 20. Detsember 2011

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 4:2-6

Jeruusalemma õnnelik tulevik
2Sel päeval on Issanda võsu iluks ja auks, ning maa vili on uhkuseks ja ehteks Iisraeli pääsenuile.
3Ja kes Siionis alles jääb ning Jeruusalemmas järele jääb, seda hüütakse pühaks, igaühte, kes Jeruusalemmas on eluks kirja pandud,
4siis kui Issand on ära pesnud Siioni tütarde saasta ja uhtunud Jeruusalemmast ta veresüü kohtu- ning põletusvaimuga.
5Ja Issand loob kogu Siioni mäe asukoha ning sealse kogunemispaiga kohale pilve päevaks ning suitsu ja leekiva tulepaistuse ööseks, sest kõige kohale asub auhiilgus kaitsevarjuks.
6Ja katus on varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.

“Issand Jumal, täida meid rõõmuga Sind teenides ning kingi meile uus laul.”

Kui elu muutub heitlikuks ja pinnapealseks on looduse vaatlemisel mingi imeline kinnitav ja tasakaalustav mõju. Puude istutamine annab elule perspektiivi. Vastukaaluks kõiksugustele palavikulistes inimaskeldustele, seisavad puud ja tähesüsteemid muutumatuina. Inimkonnaga on teisiti. Ajalugu jätab meisse jäljed, pahatithti haavaarmid.
Meenutused ja mälupildid tõusevad meid taga ajama, vigastades ikka ja uuesti, mõnikord lausa halvates käesolevaks hetkeks ning muutes tuleviku kängunuks.
Prohvet teab, et ees ootavad pimedad ajad, ja nii tõstab ta esile lootuse - mitte põgenemistee raskustest, vaid tuleviku mis eksisteerib pealpool katsumusi. Ta räägib uuest juhtimisviisist, eemal praegusest pretensioonikatest ja end eksponeerivaist võimujanustest. Ta kirjeldab seda uut juhti kui viljakandvat oksa (s 4). Puhastamine ja rookimine ei pruugi olla meeldivad protsessid, kuid need tõmbavad piiri mis eraldab minevikku olevikust. On asju, mida saab pestes ära uhtuda ja teisi mida tuleb põletada.
Meeleparandus on usu kavamise algus. Meeleparandus ei ole lihtsalt kurvastamine läbikukkumise pärast, vaid igatsus muutuse järele. Et taoline muutus omaks tähendust ning tulemust, tuleb Jumal lubada enesele ligidale - Teda ei saa enam kusagil kõrval hoida, ta ei võta asupaika äärealadel. Jumal tahab ja peab olema keskmes ning tema ligiolu peaaegu käegakatsutav.
Esmalt aga tuleb olla aus oma mineviku suhtes ning saada puhatstatud läbikukkumistest.

Miks meile nii sageli tundub (ja seda isegi jumalateenistustel), et Jumal on kusagil eemal või ära või ükskõikne?

Selle kommentaari autor: Colin Sinclair