Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 29: 1-25
Iiob meenutab oma õnneaega1Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2"Kes annaks mulle tagasi endised kuud, need päevad, mil Jumal mind hoidis,
3kui oma lampi mu pea kohal laskis paista tema, kelle valgusega ma käisin pimeduses,
4et ma võiksin olla nagu oma nooruspäevil, mil Jumala osadus oli mu telgi peal,
5kui Kõigevägevam oli alles mu juures ja mu lapsed viibisid mu ümber,
6kui mu sammud ujusid piimas ja kalju laskis mulle voolata õliojasid?
7Kui ma siis läksin linna värava juurde, kui ma seadsin oma istme turu peale,
8siis mind nähes pugesid noored mehed peitu ja elatanud tõusid üles ning jäid seisma,
9pealikud lakkasid kõnelemast ja panid käe suu peale,
10vürstide hääl vaikis ja nende keel kleepus suulakke.
11Tõesti, kelle kõrv mind kuulis, see kiitis mind õnnelikuks, ja kelle silm mind nägi, see tunnistas minu kasuks,
12sest ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeslapse, kellel ei olnud aitajat.
13Mulle sai osaks hukkuja õnnistus ja ma panin hõiskama lese südame.
14Ma riietusin õiglusesse, ja mu õigus ehtis mind nagu kuub ja kübar.
15Ma olin pimedale silmadeks ja jalutule jalgadeks.
16Ma olin vaestele isaks ja ma uurisin isegi tundmatu tüliasja.
17Ma purustasin ülekohtutegija lõualuud ja tõmbasin saagi ta hammaste vahelt.
18Seepärast ma mõtlesin: "Küllap ma heidan hinge oma pesas ja mu päevade hulk on nagu liiv.
19Mu juur jääb avatuks veele ja mu okste peal on öösiti kaste.
20Mu au on alati uus ja amb mu käes on ikka laskevalmis."
Tagasivaatamine võib olla valus ja ka eksitav. Enamasti aga tundub elu tagasivaadates ilusam; iisraellased suutsid Egiptusele tagasi vaadata lausa nostalgiaga (3Ms 11:5)
Iiobi minevikumeentused on ehk veidi toonitud, kuid selge on, et ta nautis austust ning kõrget reputatsiooni (s 7,8). Tal oli positsioon, mis võimaldas olla helde (s 12,15,16) ning tema targad nõuanded oli kõrgelt hinnatud ( s 23,25). Nüüd on kõik see läinud; just siis kui ta arvas, et on pikaks ajaks kindlustanud oma tegevuse ja plaanid (nii nagu ka meie sageli arvame) (s 18-20) tegi elu pöörde.
Meile ei ole antud kestva turvalise tuleviku garantiid - vähemalt mitte materiaalset või reputatsiooni puutuvas. Aga nii väga kui Iiob seda taga ei igatse, see mis talle kõige suuremat valu teeb, on Jumala puudumine, kes on kõige õnnistuse allikas (s 4).
Headel aegadel, kui palve ja ülistus voolavad ise, võime kujutleda, et selline osadus ei lõpe iial, me ei kaota kunagi Jumala ligiolu tunnetust. Ometi ütleb meie elukogemus ja ka hoolikas piibliuurimine midagi muud.
Päris mitmed psalmid toovad esile ahastust Jumala ligiolu kogemise kadumise pärast (Ps 42, 43). Laulukirjutaja William Cowper küsib: “ Kuhu on kadunud see õndsus, mida kogesin siis kui esmalt kohtusin Jumalaga?” Risti Johannes kirjutab “hinge pimedast ööst”. Isegi Jeesus, kasutades psalmisti sõnu, kisendab ristil: “Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?”Palju meie hulgast teavad seda kogemust liigagi hästi, teised ei ole sellega nii ligidalt kokku puutunud.
Suureks lohutuseks aga on see, et Pühakiri tunneb ja räägib ka sellest kogemusest, toetades nii ahastuses olijaid, kui valmistades ette neid, kes sellega tulevikus peavad kohtuma. Me kõik aga võime leida julgustuse Jeesuse kinnitusest: “Vaata, mina olen iga päev teie juures” (Mt 28:20) ning paluda, et Jumala ligiolu tunnetus saaks kinnitatud meis asuva Püha Vaimu läbi (Jh 14:16).
* ”Aga nõnda ütleb nüüd Issand,kes sind, Jaakob, on loonud,ja kes sind, Iisrael, on kujundanud:Ära karda, sest ma olen sind lunastanud,ma olen sind nimepidi kutsunud,sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee,siis olen mina sinuga,ja kui sa lähed läbi jõgede,siis ei uputa need sind;kui sa käid tules,siis sa ei põleja leek ei kõrveta sind. “
Selle kommentaari autor: John Grayston