Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ii 30:1-31
Iiob kurdab oma viletsuspäevade pärast1Aga nüüd naeravad mind need, kes elupäevilt on minust nooremad, kelle isasid ma ei arvanud väärt panna oma karjakoerte sekka.
2Mis kasu oleks mul isegi nende käte rammust, kui neil elujõudki on kadunud,
3kui nad puudusest ja näljast kurnatuina närivad puhtaks isegi põuase maa, kus eile oli laastamine ja hävitus?
4Nad nopivad põõsaste juurest soolaheina ja leetpõõsa juur on neile leivaks.
5Nad on teiste hulgast ära aetud, nende peale karjutakse nagu varga peale.
6Nad peavad elama orunõlvades, muld- ja kaljukoobastes.
7Nad karjuvad põõsaste vahel, nad kogunevad kureherneste alla -
8jõledad inimesed, nimetu rahva lapsed, kes on maalt välja aetud.
9Ja nüüd olen mina saanud neile pilkelauluks, pean olema neile sõnakõlksuks.
10Nad jälestavad mind, hoiduvad minust ega jäta mulle näkku sülitamata.
11Sest Jumal vallandas mu ammunööri ja alandas mind, ja nemad heitsid ohjad mu ees ära.
12Paremalt poolt tõuseb see rämps: nad löövad mul jalad alt ja valmistavad minu jaoks oma hukatusteid.
13Nad rikuvad mu jalgraja, aitavad kaasa mu hukkumiseks, ükski ei hoia neid tagasi.
14Nad tulevad nagu läbi laia prao, veeretavad endid sisse tormi ajal.
15Mu kallale on asunud suur hirm: mu väärikus on otsekui tuulest viidud ja mu õnn on nagu möödunud pilv.
16Ja nüüd on hing mu sees valatud tühjaks, viletsuspäevad on mind kätte saanud.
17Öösiti pistab mul kontides ja mu valud ei pea vahet.
18Suure jõuga haarab ta mind rõivaist; see pigistab mind otsekui kuuekaelus.
19Jumal on heitnud mind savi sisse, ma olen saanud põrmu ja tuha sarnaseks.
20Ma kisendan su poole, aga sa ei vasta mulle, ma seisan siin, aga sa ainult silmitsed mind.
Palju hullemaks enam minna ei saa. Iiobist on järel ainult vari. Tema ellu on jäänud vaid kannatus ja ülim lootusetus. Kuhupoole ta ka ei pöörduks, ei leia ta midagi. Vaid need, kes on kogenud midagi sarnast, või kes on pidanud seisma taolise kannatuse kõrval, mõistavad Iiobi tegelikku olukorda.
Kõige hullem on aga, et see kõik on Jumala tegu (s 11,18,19). Iiob ei tea midagi dualismist, mis vabastaks Jumala süüst. Meie teame, et Iiobi valu tegelikuks põhjuseks on saatan; aga Iiob ei tea seda. Me teame ka seda, et Jumal lubas sellel sündida. Jumal on universumi valitseja kelle käes on viimselt kogu otsustusvõim, ja sellest ei ole pääsu. Ta ei ole see, kes toob kurja, kuid ta oleks võinud selle ära hoida. Ja see ongi kannatuse süda: Jumal - tõeline, armastav, õiglane, ustav Jumal - on alt vedanud. Ta ei kuule. Ta ei vasta (s 20). Kas see ei kõla kui jumalapilge?
Ilmselt küll, kuid kui Jumal viimaks kõneleb, ei mõista Ta Iiobit hukka viimase suhtumise eest, pigem tunnustatakse teda. Sõitlemise pälvivad tema sõbrad oma tühjade nõuannete eest (Ii 42:7,8).
Siit saame midagi õppida selle kohta kuidas toime tulla valu ning vihaga. Unusta kõik lihtsustatud vastused ja vii oma valu ausalt ning täielikult Jumala ette. Meie tunded, see paljastatud emotsioon võib hirmutada meid endid - kuid tundub, et Jumalat see ei hirmuta.
See Jumal, kes Kristuses on ristil rippunud mõistab, ning saab hakkama ka meie viha ja valuga. Enamgi veel - meie teame ja Iiob ei teadnud siis, et just rist on parim võimalik vastus sellises olukorras. Rist tunnistab meile, et Jumalale ei ole valu siin maailmas tundmatu, kuid risti vahendusel teeb Ta kõik uueks (Kl 1:20; Ilm 21:5).
Kui praegu meile tundub, et Jumala kohalolek täielikult puudub , siis tuleb päev, kus uue looduna saame olla tema täielikus ligiolus (2Kr 5:17) uues taevas ja uuel maal, kus Jumal ise pühib ära kõik pisarad (Ilm 21:1-14). “ ...Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine....” (Ps 30:6)
Selle kommentaari autor: John Grayston