Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 9,23-28
Kristuse ainukordse ohvri tähendusest1Esimesel lepingul olid oma teenistuse nõuded ning ka maine pühamu.
2Oli valmistatud eestelk, milles olid lambijalg ja laud ja ohvrileivad; seda nimetatakse "pühaks paigaks".
3Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse "kõige pühamaks paigaks",
4kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja lepingulauad;
5selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas. Neist ei tule praegu üksikasjaliselt juttu.
6Kui need asjad nüüd nõnda on seatud, siis lähevad preestrid alati küll eestelki ning toimetavad jumalateenistust,
7aga ainult ühe korra aastas läheb ülempreester teise telki, ja mitte ilma vereta, mille ta ohverdab iseenda ja rahva poolt teadmatult tehtud pattude eest.
8Sellega teatab Püha Vaim, et tee kõige pühamasse paika ei ole veel ilmsiks saanud, niikaua kui eestelk püsib.
9Seda tuleb mõista viitena käesoleva aja kohta, et annid ja ohvrid, mida endisel kombel ohverdatakse, ei suuda teha jumalateenijat täiuslikuks südametunnistuse poolest,
10vaid on seotud toitude ja jookide ja mitmesuguste pesemistega - need on nõuded ihu kohta, mis kehtivad uue korra ajani.
11Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, -
12siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse.
13Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks,
14kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.
15Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud - kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest - saaksid kätte igavese pärandi tõotuse.
16Kus on testamentlik leping, seal tuleb ju tingimata esitada tõendus testamenditegija surmast,
17sest testament hakkab kehtima pärast surma ega jõustu iialgi, kui testamenditegija on elus.
18Seetõttu ei ole ka esimest lepingut sisse pühitsetud ilma vereta.
19Sest kui Mooses oli kõik Seaduse käsud kogu rahvale ette lugenud, siis ta võttis vasikate ja sikkude vere koos vee ja erepunase villa ja iisopiga ning piserdas sellega nii seda raamatut kui kogu rahvast,
20öeldes: "See on selle lepingu veri, mida Jumal on teil käskinud pidada."
21Ja nõndasamuti ta piserdas verega ka telki ja kõiki jumalateenistusriistu.
22Moosese Seaduse järgi puhastatakse peaaegu kõik asjad vere kaudu, ja ilma vere valamiseta ei ole andeksandmist.
23Nii on siis paratamatu, et taevaste asjade kujud tuleb sel kombel puhastada, taevasi asju endid aga puhastatakse neist paremate ohvritega.
24Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.
25Ta ei läinud sinna selleks, et ohverdada ennast mitu korda, nõnda nagu ülempreester igal aastal läheb võõra verega kõige pühamasse paika,
26kuna muidu oleks ta pidanud kannatama mitu korda maailma rajamisest peale. Kuid nüüd on ta üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu.
27Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus,
28nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.Kristuse ainukordse ohvri tähendusest23Nii on siis paratamatu, et taevaste asjade kujud tuleb sel kombel puhastada, taevasi asju endid aga puhastatakse neist paremate ohvritega.
24Kristus ei läinud ju kätega tehtud kõige pühamasse paika kui tõelise paiga eelkujusse, vaid taevasse enesesse, esindama meid nüüd Jumala palge ees.
25Ta ei läinud sinna selleks, et ohverdada ennast mitu korda, nõnda nagu ülempreester igal aastal läheb võõra verega kõige pühamasse paika,
26kuna muidu oleks ta pidanud kannatama mitu korda maailma rajamisest peale. Kuid nüüd on ta üheks korraks aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu.
27Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus,
28nõnda ka Kristus, üks kord juba ohverdatud, et ära kanda paljude patud, ilmub teist korda mitte enam patu pärast, vaid päästma neid, kes teda ootavad.
Kuidas kujutled enesele taevast? Lõputu kalapüük, golfimäng või mingi muu lõbu, millega meelt lahutada? Mõnikord võib taevas tunduda eemalolev ning ebareaalne ning asjad meie nägemise ja katsumise ulatuses mõjuvad palju asjakohasematena ning olulisematena. Sündmused, mis just praegu aset leiavad, võtavad meie peas palju enam ruumi kui need mis juhtusid minevikus. Kuid tuleb meeles pidada: me näeme reaalsust väga piiratud perspektiiviga.
Esimestel Heebrealaste kirja lugejatel oli seesama probleem. Nende eelmise jumalakummardamise juurde kuuluvad korduvad ohvritoomised tundusid palju asjakohasemad ning reaalsemad kui Kristuse ühekordne ohver ristil ning tema nähtamatu toimimine meie eest kui preester ning vahemees taevas. Kirja autor püüab nüüd seda vaateviisi korrigeerida. Kristuse lõpetatud töö oli kaugelt parim kui mistahes muu ohver – sest see oli reaalsus, mitte mingi varjukuju millestki muust. ( s 23,24). Ning see ise juba on oluline, sest mõjuta otseselt viisi kuidas elame ning Jumalat kummardame. 11.peatükis avab kirja autor just selle meile läbi suure hulga eeskujude usukangelaste hulgast – kes kõik kinnitasid oma pilgu Jeeusele taevas ( tunnistajate pilv – vt 12:1,2). Nad tegid ohtlikke valikuid ning võtsid üle eluviisi mis nende kaasaegsetele – kel puudus taevane perspektiiv - tundus rumal ( 11:9, 10, 25, 26).
Kui kinnitame ülistuses oma silmad Jeesusele, hakkavad nii meie valikud kui ka elustiil muutuma. Oma jumalateenimises saame korraga värske tänulikkuse Kristuse kui meie vahemehe eest ning sellega koos ka uue kindluse oma jumalasuhtes ( 10:22).
Selle kommentaari autor: Ron Fountain