Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 10:1-18
Kristuse ohvri lõplikkusest1Et Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte nende hüvede täiskuju, siis see ei või mitte kunagi teha täiuslikuks neid, kes tulevad Jumala ette igal aastal nendesamade ohvritega, mida nad alatasa ohverdavad.
2Eks muidu oleks ju lakanud nende ohverdamine, sest jumalateenijail ei oleks kord juba puhastatult enam mingit patust südametunnistust?
3Kuid nende ohvritega tuletatakse igal aastal meelde patte;
4sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.
5Seepärast Kristus ütleb maailma tulles:
"Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud.
6Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased.
7Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen - rullraamatusse on minust kirjutatud - tegema sinu tahtmist, oh Jumal!"
8Esmalt ta ütleb: "Tapaohvrit ja roaohvrit ja põletusohvreid ja patuohvreid ei ole sa tahtnud ega ole need olnud sulle meelepärased, kuigi neid ohverdatakse Seaduse järgi!"
9Ja siis ta ütleb: "Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist!" Ta kõrvaldab esimese selleks, et kehtestada teine.
10Sellessamas tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi.
11Iga preester seisab päevast päeva oma teenistuses ja ohverdab aina neidsamu ohvreid, mis aga kunagi ei või ära võtta patte.
12Aga see siin, ohverdanud üheainsa ohvri pattude eest, on jäädavalt istunud Jumala paremale käele,
13nüüd ainult oodates, kuni ta vaenlased pannakse ta jalajäriks.
14Sest üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks.
15Seda tunnistab meile ka Püha Vaim pärast seda, kui ta oli öelnud:
16"See on leping, mille ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: ma annan oma seadused nende südamesse ja kirjutan need nende mõistusesse.
17Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid."
18Aga kus need on andeks antud, seal ei ole vaja enam mingit ohvrit pattude eest.
Uurisime seda tekstilõiku ranna tagumises osas. Ja ükskõik kui tihe oli ohverdamine (2) või kui kohusetundikult tegutsesid preestrid (11), ohvrid ei toiminud. (Salm 11 aitab meil dateerida heebrealaste kirja templi hävitamise ning kõikide ohvrite lõppemise eelsesse aega, AD 73). Võti selle kõige mõistmiseks ei ole aga sügav teoloogia, vaid inimloomus - see mis on sama täna siin Lombaha saarestikus ja kaugel Londonis, muutumatu alates iidsest Iisraelist.
Ma pomisesin: “Jumal oli ju see, kes tegi ohvriseadused; miks need siis ei toiminud?” Istusime liival, tajudes, mida igaüks meist mõtles, kuid oodates, et keegi meist selle ka välja ütleb. Ja lõpuks keegi tegi seda: “Me läheme ja proovime seda ikka ja jälle uuesti teha! “ Justnimelt!
Jumal on ustav. Ohvrite läbikukkumine oli inimese läbikukkumine. Läbi sajandite on loendamatud siiralt kahetsevad inimesed toonud õigeid ohvreid, uskudes, et Jumal võtab kuulda nende ülestunnistust, uskudes, et preester on toimetanud lepituse nende patu eest ohvriga, mis on Jumalale meelepärane ning uskund, et Jumal on neile andeks andnud.
Jumal andis neile andeks ning unustas nende patu nii, nagu Ta oli lubanud- kuid otsustavaks sai kahetsev süda (Ps 51:17). Hiljem hakkasid piibliramaatute autorid aru saama, et vale suhtumine muutis ohvri tühiseks, ning õigel viisil elamine oli Jumalale olulisem kui ovrid ise - sõnad mida tsiteeris ka Jeesus.
See näiliselt keeruline lugemine, ei ole mitte ainult heebrealaste kirja kokkuvõte, vaid ka päästmise kokkuvõte ning Piibli enese kokkuvõte: käsuseadus osutas tulevikku (1), meie oleme süüdi patus (s 2,3), Jeesus oli see, kes tõi täieliku ohvri (s 10), Jeesus, meie vahemees, on nüüd koos Jumalaga 8s 12), Jumal annab meile andeks Jeesuse läbi (s 14-17), ja ohvreid ei ole enam vaja (s 18).
Selle kommentaari autor: Fergus Macdonald