Töötasin kunagi poemüüjana ja pidin seisma kogu päeva. Mäletan kui hea oli tööpäeva lõpus istuda. Tänane kirjakoht viib lõpule Heebrea kirja peamise teema. Pöördume imelise pildi juurde Messiast psalmist 110:1, millega kiri algas (1:3,13). Jeesus mitte ei seisa, vaid istub kõrgema autoriteedi kohal taevas (s 12). Erinevalt preestritest maa peal, kes seisavad iga päev tuues ohvreid, võib Jeesus istuda, sest Tema lunastustöö ristil on lõppenud (vrd Jh 19:30).

Kirjakoht annab ka suurpärase ettekujutuse millele rajaneb meie kindlustunne, et oleme päästetud. Hea uudis on see, et kõik meie patud on täielikult andestatud Jeesuse surma läbi (s 17). Meil ei ole vaja tuua enam ohvreid (s 18)! Jumal on andestanud ja ka unustanud. Jeesuse, meie ülempreestri ja taeva vahendaja läbi on meil täielikult uus leping Jumalaga ning Jeesuse ohvri tõttu on meie ees igavesti avatud uks Jumala ligiollu. Jumala seadused ei ole enam välised reeglid ja nõudmised. Nüüd on need kirjutatud meie südameisse ning me allume neile vabatahtlikult (s 16).

 Jumal vaatab meid kui terviklikke ja pühasid (s 10), kuid samaaegselt oleme jätkuvalt protsessis, mis muudab meid terviklikeks ja pühadeks (s 14). See toimub Kristuse kaudu ning Püha Vaimu toimel ning meil on siin ka oma osa täita. Peaksime olema Jumala kaastöölised selles protsessis. Jumal puhastab meid, kuid meie osa on hoolitseda selle eest, et me ei muutuks jälle mustaks.

Selles protsessis ei tohi  jääda üksi. Jumala arm mitte ainult ei päästa meid, vaid suunab ka Kristuse ihusse, kirikusse. Koguduse keskel ei kaota me oma isikupära, vaid julgustame üksteist vastastikku ning aitame üksteisel liikuda oma tõelise vaimuliku olemuse suunas. Individuaalset kristlust ei ole olemas.